linnuseid. 2.Eestlaste suhted vallutajatega Vallutajad tunnistasid esialgu eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele ning ehki välissuhtluse ja väliskaubanduse haarasid enda kätte kohalikud sakslased, avas see talurahvale oma toodangu turustamiseks laiemad võimalused. Maa alistamisel rahvas ristiti ja kohe seejärel alustati kirikute ehitamist ning loodi kirikukihelkonnad. Talupojad pidid leppima mitmete koormistega ja andamitega kirikutele, maaisandatele ja vasallitele. 3.Jüriöö ülestõus Eestimaa valitsemine muutus vähetasuvaks kui Taani riiklik võimsus kahanes ning selle tagajärjel üritasid ka eestlased võimuvahetuse õhkkonnas oma olukorda parandada ning noorema riimkroonika teateil alustasid harjulased 1343. a jüriööl relvastatud mässu, mille käigus tapsid kõik kättesattunud sakslased ning valisid seejärel endi hulgast neli kuningat. Edasi piiras ülestõusnute vägi Tallinna
Nende valmistamiseks hangiti kivi välismaalt. Selliste teoste eesmärk oli jäädvustada sõjalisi võite ning näidata ja rõhutada kuningate tähtsust ning võimu. Valitseja figuur oli teistest tunduvalt suurem , tema järel tulid väepealikute , sõdalaste ja alles viimasena vaenlaste kujutised. Sageli oli ühel reljeefil kujutatud mitut erinevat sündmust , mida sai lugeda nagu jutustust. Tüüpiliseks oli ka troonil istuv valitseja ning tema ees kummarduvad ning andamitega koormatud alamad. Inimfiguurid on reljeefidel üsna kohmakalt kujutatud , samas aga detailid on äärmiselt täpsed. Käte ja jalgade lihased , relvad ja riietus on piinliku täpsusega. Kujude poosid olid puised ja tardunud , aga samas suursugused , võimukad ja ähvardavad. Suurt tähelepanu oli pööratud silmadele. Neid kujutati suurte ja intensiivsetena , sageli kasutati ka inkrustatsiooni ehk värvilise materjali asetamist süvenditesse.
samuti olla erinevad. Teotöökohustus oli üsna mõõdukas (3 päeva nädalas). Andamid koosnesid teoandamist. Teotööd käsitleti kui millegi sellisena, mis käis madalama sotsiaalse staatuse juurde. Raharenti maksid pigem jõukamad talupojad. Regulaarsetele andamitele järgnesid erakorralised andamid (pärimine, abielu). Erakorralistele andamitele lisandusid spetsiifilised maksud (näiteks banaliteedid, mis tähendas mõisniku monopoliõigust (leivaahjule, veskile, veinikeldrile). Andamitega oli seotud kohtupidamine, lisandusid kirikuandamid. Loonusrendina pidid talupojad andma mõisnikele osa oma talumajapidamise saagist. Peale selle võisid mõisnikud nõuda lihtsalt raha (taille). Tüüpilisele talupojale jäi elatusmiinimum, olgu ta vaba või mitte. Talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord hiliskeskajal, sunnismaisuse osaline kadumine Hiliskeskajal suurenes talupoja eneseteadvus ning nad soovisid enda seisu ühiskonnas parandada
seisund ei parane. Kohustused eri piirkondades erinevad. 12 Teotöö kohustus kekajal oli mõõdukas. Andamid koosnesid teotööst, loonusandamist ja rahaandamist. Rikkamatelt talupoegadelt ainult raharent, vaesematelt teorenti. Regulaarsetele andamitele lisandusid erakorralised nagu päranduse saamine, luba abielluda jms. Spetsiaalsed maksud nagu banaliteedi õigus, et kasutada mõisniku ahju, makstes selle eest või oma ahju kasutades ka maksu maksta. Andamitega seotud kohtupidamine, mõisnikud võisid nõuda erakorralist andamit. Kõrgkeskajal talupojal võimalus pageda kuigi olid sunnismaised, sest linnad kasvavad ja teatud aja möödudes ei saanud mõisnik talupoega enam välja nõuda. Kõrgkeskajal talupoegade koormised vähenesid. Kadus villikatsioon ehk mõisa oma majapidamine, see hoidis kulusid kokku. Meierid kippusid mõisas peremehitsema. Talupoegadel kergem teotööta ja mõisnikud ei pea kupjale maksma. 12.- 13
annaabi.ee 
