poole teele asuda tegi ta juba 8. septembril, mil polaartalvepuhkuselt naasev päike vaid mõneks minutiks üle horisondi kerkis. Õige pea tabasid rühma aga torm ja käre külm, mis sundisid otsa ringi pöörama. Amundsen kihutas tagasiteel teistel eest, mille tõttu jäid paar rühma liiget telgi ja varustuseta lumetormi, olles surnuks külmumise ohus. Kaaslase elu päästnud Hjalmar Johanson, kes oli varast starti algusest peale kritiseerinud, läks Amundseniga konflikti. Selle tõttu kahandas Amundsen lõunanabale püüdleva grupi suurust kaheksalt viiele ning saatis Johansoni ja veel kaks meest samal ajal uurima muid piirkondi. Ajalooraamatuisse kirjutati saavutuse autorina hiljuti iseseisvunud väikeriigi sitke polaaruurija Roald Amundseni nimi, kuid vähemalt samavõrra on pälvinud tähelepanu tema konkurendi, Briti kapteni Robert Falcon Scotti lugu. Dramaatiline võidujooks lõunanaba avastamise au
tervetena ning kuu aega hiljem alustati kojusõitu. Robert Falcon Scott Sündis 6. juunil 1868. aastal. Robert oli Briti mereväeohvitser ja Antarktika uurija. Scott juhtis kahte ekspeditsiooni lõunapoolusele, kuid suri teisel katastroofilisel reisil koos oma meeskonnaga. Tema ekspeditsioon jõuda lõunapoolusele oli katselt juba teine, sest Roald Amundsen oli esimene. Scott kavatses teha ekspeditsiooni Antarktikasse, (mis oli juba teine) laevaga Terra Nova. Tema võistlus Roald Amundseniga käis selle nimel kes jõuab esimesena lõunapoolusele. Nad jõudsid Ross Islandile 4.jaanuaril 1911 ja olid valmis kelgureisiks lõunapoolusele. Scott ja meeskond asusid teele koerarakenditega, ponidega ja mootorsõidukitega 1.novembril 1911.aastal. Mootorsõidukitest ja ponidest loobuti mõne päeva jooksul. Sel ajal kui nad ületasid Beardmore Glacieri oli Amundsen jõudnud lõunapoolusele (4.jaanuar 1912). Scotti meeskond jõudis lõunapoolusele 18.jaanuaril 1912. Nad olid
Amundseni kaliibriga maadeuurijale ei olnud alles jäänud ühtki suurt väljakutset, kuid üht soovis ta siiski veel teha õhusõit üle Arktika ookeani. 1925. aastal sooritas ta hulljulge ekspeditsiooni kahel vesilennukil N24 ja N25. Lennukid pidid 88. laiuskraadil hädamaandumise tegema, kuid meeskonnal õnnestus üks neist taas õhku saada ja kolm nädalat hiljem mindi tagasi Svalbardi. Vesilennukite ekspeditsiooni rahastas ameeriklane Lincoln Ellsworth, kes sellest koos Amundseniga ka ise osa võttis. Järgmisel aastal juhtis Roald Amundsen koos Ellsworthi ja itaallase Umberto Nobilega õhulaev Norge (Norra) ekspeditsiooni Svalbardist üle Põhjapooluse Alaskale. Uurijad ei jätnud kaardile enam ühtegi "valget laiku". 5. Polaaruurimine oli Amundseni kogu elu. Läbi selle ta ka suri. Kui Nobile suundus kaks aastat hiljem Norge sõsara Italia pardal teisele polaarlennule ja jäi ekspeditsioon kadunuks. Amundsen
Amundseni kaliibriga maadeuurijale ei olnud alles jäänud ühtki suurt väljakutset, kuid üht soovis ta siiski veel – teha õhusõit üle Arktika ookeani. 1925. aastal sooritas ta hulljulge ekspeditsiooni kahel vesilennukil N24 ja N25. Lennukid pidid 88. laiuskraadil hädamaandumise tegema, kuid meeskonnal õnnestus üks neist taas õhku saada ja kolm nädalat hiljem naasti Svalbardi. Vesilennukite ekspeditsiooni rahastas ameeriklane Lincoln Ellsworth, kes sellest koos Amundseniga ka ise osa võttis. Järgmisel aastal juhtis Roald Amundsen koos Ellsworthi ja itaallase Umberto Nobilega õhulaev Norge (Norra) ekspeditsiooni Svalbardist üle Põhjapooluse Alaskale. Uurijad läbisid senitundmatuid alasid, täites nii viimasegi valge laigu maakaardil. Polaaruurimine oli Amundseni kogu elu. See viis ta ka surma. Kui Nobile suundus kaks aastat hiljem Norge sõsara Italia pardal teisele polaarlennule, jäi ekspeditsioon kadunuks. Amundsen liitus seda otsima suundunud rühmaga
annaabi.ee 
