Teisesuvised lestad toituvad samadest gruppidest, millele lisanduvad juba väga väikesed Macoma baltica (balti lamekarp) isendid, Nereis diversicolor (tavaline harjasliimukas) ja Hydrobia ventrosa (ümarkeermeline vesitigu). Kolmandal eluaastal muutub toidu koosseis järsult. Cladocera, Copepoda (aerjalalised) ja Ostracoda kaovad täielikult. Ka Chironomidae (surusääsklaste) larve leidub hiljem vaid vähestel isenditel. Tähtsamaiks toidukomponendiks saavad paljudes kohtades Amphipoda kirpvähilised Bathyporeia (pôlvikvähk) lahtise, peene liivapõhja elanik ja Pontoporeia affinis (tavaline harjaslabalane). Alates kolmandast-neljandast aastast hakkavad etendama olulist osa juba karbid (Bivalvia). Ilmub samuti merikilk (Mesidothea entomon). Üleminnes 7-ndale ja 8-ndale eluaastale kaovad kirpvähilised, vesiteod. Toit muutub üksluiseks. Domineerivad kôrge esinemissagedusega Macoma baltica ja Mesidothea.
Karpvähid Ostracoda Kõrgemad vähid Malacostraca Varem käsitleti vähke kui klassi lõpusjalgsete (Branchiata) alamhõimkonnast ja jaotati kaheks alamklassiks: Alamklass Alamvähid Entomostraca Selts Lehtjalalised Phyllopoda Selts Karpvähilised Ostracoda Selts Aerjalalised Copepoda Selts Lõpushännalised Branchiura Selts Vääneljalalised Cirripedia Alamklass Ülemvähid Malacostraca Selts Kakandilised Isopoda Selts Kirpvähilised Amphipoda Selts Kümnejalalised Decapoda Areaal Jõevähi areaal on valdavalt Euroopa: Prantsusmaalt läbi Kesk-Euroopa Balkani poolsaareni, põhjast kuni Suurbritanniani saarteni jaSkandinaaviani, ida pool Baltimaades ja Valgevenes ning mõnedes Venemaa Euroopa-osa veekogudes. Eestis on jõevähk levinud paljudes veekogudes üle mandri ja saarte, kuid enamikus neist on vähearvukas. Kõige tugevamad populatsioonid on Saaremaal, kus vähikatk varasemalt polnud jõudnud
Liikide arv: Eestis 1 Kirjandus: - II Rühm: Ülemvähid on mõõtmetelt suuremad vähid kui alamvähid. Mõned liigid suudavad elada ka maismaal. Selts: Kakandilised Isopoda Kakandilised on laiovaalse plaatja kehaga. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes ja ka maismaal. Esindajad: vesikakand Asellus aquaticus, merikilk Saduria (Mesidotea) entomon, mullakakand Oniscus asellus, tavaline keldrikakand Porcellio scaber. Liikide arv: Eestis 5-6 liiki Kirjandus: - Selts: Kirpvähilised Amphipoda Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk Gammarus lacustris ja jõe kirpvähk G. pulex, kes moodustavad olulise osa kalade toidus. Liikide arv: Eestis võiks olla 20 liiki Kirjandus: http://www.kalapeedia.ee/1842
keriloomadel miks ja kuidas? Tsüklomorfoosi põhjuseks on ärasöömisohu suurenemine nt suveperioodil: isendid muutuvad ogalisemaks, et takistada vaenlasel end alla neelamast. Muul ajal pole eriline kehakuju kohane, kuna see kulutab liigselt energiat ning vajab lisaks rohkelt ,,ehitusmaterjali". 44. Kõrgemad vähid (Malacostraca) Eesti vetes: põhirühmad, nende erinevused, näiteid Eestis esindatud rühmad: kirpvähilised (Amphipoda), kakandilised (Isopoda), müsiidilised (Mysidacea), kümnejalalised (Decapoda). Kirpvähilised: Ehitus: Kirpvähilised on tillukesed, enamasti 5-15 mm pikkused vähid, kellele on iseloomulik külgedelt lapik ja kõverdunud keha. Ujumisel kasutavad nad tagakeha kolme esimest jalapaari, mille küljes on arvukalt hõljumist soodustavaid harjaseid. Hüppeid sooritatakse tagakeha lõpus paiknevate sabajalgadega. Kirpvähid
annaabi.ee 
