kutsus ikkagi selleks 17aastase Mecklenburgi hertsogi Christophi. Ordu väed okup 1556 ppk linnused ja võttis pp ja koadjuutori vangi. Poola toetas pp ja viib oma väed Liivi piirile. 5.sept 1557 Liivim ordu ja Poola vahel rahu, pp ja koadjuutorit tunnustatakse, 14.sept sõlmivad Posvolis liidu venelaste vastu-nood peavad seda rahu rikkumiseks. Vene süüdistas liivimaalasi reas 1554 lepingu punktide rikkumises: · Trtu maksu tasumata jätmine · Lääne-Eust Venesse suunduvate ametmeeste takistamises · Posvolis Poola-Leeduga liidu sõlmimises 22.jaan 1558 algab venelaste sõjategevus Liivim vastu. Esmalt 3nädalane rüüsteretk, kindluseid ei proovitudki vallutada, vastupanu väga nõrk. Mais langes Narva, juulis Trtu. 1.mai-1.nov 1559 vaherahu Välisabi otsimine Sõjamaksu kogumine Välismaalt palgasõdurtie värbamine Hertsog Magnus ostis Tln p valdused ja õiguse saada ka Kuramaa p-ks > vastuolu Orduga.
Lossi toimimine Suure rahvamassi hulgas, kes olid peale aadlike ja muude tähtsate nõunike, moodustasid suure osa ka lossiteenrid. Nad olid ametis kümnetes tegevusvaldkodades, mis ühetkokku moodustasid kuningliku majapidamise. Kõik oli suunatud kuninga teenimisele- toidu valmistamine, tema riiete, tema eluruumide, tema perekonna, tema meelelahutuse ja tema varade eest hoolitsemine. Et kuningas elas suurejooneliselt ja tema isik oli suure hulga abiliste, ametmeeste, abipalujate, ja avaliku elu korraldadjate tähelepanu keskmes, siis oli tema teenimine tohutu töö, mis tuli ära jagada umbes viiesaja uksehoidja, toateenija, tallipoisi, kõikvõimalike ametimeeste ja nende teenrite vahel. Ülemkammerteenrid hoolitsesid lossi tubade ja saalide puhtuse ning sisustuse eest. Kuningas Henry heldusest sõi iga päev tema arvel umbes viissada kuni tuhat inimest. Erijuhtudel isegi tuhat viissada inimest. Nende toitmine nõudis sama, mida nõuab terve armee
Oma kirjas 24. VI. 1240 manitseb Taani kuningas Eerik IV kõiki, kes kümnist saavad, et nad igaüks saadud kümnisest ühe kümnendiku Tallinna piiskopile peavad kätte toimetama: ,,ja nagu eestlased oma isandatele oma sissetulekuid viivad, ei pea meie foogtid ja teised isandad keelduma viimast isand piiskopile osa, mis kuulub temale kümnisest". Nagu näeme, kuuluvad vasallid siin ka ,,isandate" hulka, kuid ikkagi on siin selle nimetusega eeskätt foogtide ja teiste ametmeeste ehk silmapaistvamate vasallide peale mõeldud. Brevern arvab, et rahvavanemate instituut hävis siin 1225-1228 ja kadus täielikult, vasallid said juba siis eestlaste kohta kohtumõistmisõiguse, kohtumõistmisõiguse juba ka elu ja surma kohta, iseäranis Virus, nagu Valdemar-Eeriku laenuõigus Harju-Viru laenumehi seks siis õigustas. Taani kuninga eespool esiletoodud kirja põhjal, kus vasalle eestlaste isandaiks nimetatavat, järeldab Brevern, et
sajandist (nt. on mainitud vaeslastele jõulupuu korraldamist 1837. a. Tartus). Vaatamata sellele, et komme kodunes kuuluvana nimelt jõulupühade juurde, säilitas see midagi oma ristiusueelsest minevikust. Nimelt ei viida traditsiooniliselt jõulupuud välja kohe pärast Kristuse sünnipäeva, vaid alles pärast kogu jõuluaega kolmekuningapäeval (6. jaan.). Eesti maarahvas sai jõulupuukombega tuttavaks mõisate kaudu. Mõisa-jõulupuule kutsuti koos mõisa-ametmeeste ja -teenijatega ka nende lapsed. Kuuse juures lauldi kirikus lauldavaid ning Saksamaalgi hästi tuntud jõululaule. Mõnedki neist on tänini jõulutähistusse püsima jäänud. Kingituseks jagati peamiselt rõivaesemeid, raamatuid ja maiustusi. 19. sajandi keskpaiku hakati üha sagedamini jõulupuud korraldama koolides, edaspidi juba ka seltsides ja asutustes. Talutaredes kodunes jõulupuukomme 20. sajandiks Vana-aasta tuleviku-ennustused
annaabi.ee 
