Mõne aja pärast aga selgus, et see pole tema kutsumus. Jose armastas kirglikult sulgpalli, mis pani teda kõike muud unustama. Võitnud üht tülinorijat, pidi Jose maalt lahkuma. Sattudes kokku tragunitega, astus noormees Almanza ratsarügementi, kus ta määrati peagi kapraliks ning anti lootust seersandi auastme saamiseks. Tema elu pöördepunktiks ja õnnetuste alguseks oli käsk asuda valvekorda Sevilla tubakamanufaktuuri, nimelt kohtus noormees seal ametikohust täites häbitu mustlanna Carmeniga. Mees armus võluvasse mustlasneidu ning oli valmis tema nimel kõigest loobuma. Nii kaotas ta oma sõjalise auastme, sattus vanglasse ning mõne aja pärast sai temast tagaotsitav, sest armastusest hullunud Jose pani Carmenile meelejärgi olemiseks toime kuritegusid. Ausast ja seadusekuulekast don Jose Lizarrabengoast oli järel vaid must südametunnistus ning hilisem kahetsus oma väärtegude pärast. Neiu nimel toodud suured
Prokuraator on sunnitud mehe kas süütuks tunnistama või hukka mõistma. Kuigi Pilatus tahaks Jeshua ellu jätta, sest mees on talle heaks meelelahutuseks, tähendaks see Pilatusele tema enda hukutamist ning diplomaatiline vestlus kõrgema kohtuniku Joseph Kaifaga sunnib teda Ha- Nostri surma mõistma.Jeshua tapetakse koos kahe teise süüdimõistetuga. Pilatus tunneb hingepiinu ja süütunnet, mida isegi õigustus, et ta täitis vaid oma ametikohust, ei leevenda. Romaani juhtivaks tegelaseks on saatan Woland. Professor Woland on silmakirjalik ja kaval, kuid samas ka üllas ja suuremeelne. Tema sisemisi vastuolusid ilmsestavad välimised ,,Parem silm must ja vasak millegipärast roheline. Kulmud mustad, aga üks oli teisest kõrgem. Ühesõnaga välismaalane." Wolandi välimus muutub vastavalt vajadusele. Tema Moskvasse tuleku peaeesmärk on viia ära Meister ja Margarita ning romaani käsikiri. Samal ajal
kohus on inimestele religiooniasjus täielik vabadus jätta ja neile mitte midagi ette kirjutada, ise seejuures uhkustamata oma tolerantsiga, on valgustatud ning pälvib sellisena tänulikelt kaasaegseilt ja järeltulijailt ülistusi selle eest, et vabastas inimsoo vähemalt valitsuse poole pealt alaealisusest ning andis igaühele vabaduse kõiges, mis puutub südametunnistusse, kasutada omaenese mõistust. Sellise vürsti ajal tohivad auväärsed vaimulikud, olles ühtlasi õpetlased, oma ametikohust kahjustamata esitada vabalt ja avalikult omaksvõetud sümbolist siin-seal kõrvale kalduvaid otsuseid ja vaateid ilmale järelekatsumiseks; veel enam võib seda teha iga teine, kes pole ametikohustest piiratud. See vabaduse vaim levib ka väljaspool, isegi seal, kus ta peab võitlema mõistmatuvalitsuse poolsete väliste takistustega. Ometi ilmneb neilegi eeskuju selles, et vabaduse korral poleks kõige vähematki muretseda avaliku rahu ja ühiskonna ühtsuse pärast
on ebakindel ja võib teostumata jääda, teine ei saa muutuda olematuks. Milline pöörasus see on, kui kõige kindlamal lastakse kaotsi minna! Rahuldugem sellega, mille oleme juba ammutanud, kui me ainult aukliku hingega pole ammutanud, mis läbi laseb. (6) Arvutult on näiteid nendest, kes pisaraid valamata matsid noorelt surnud lapsi, kes tuleriida juurest läksid senatisse või mõnd riiklikku ametikohust täitma ning leidsid endile kohe muud tegevust. Ja seda põhjendatult, sest esiteks on asjatu nukrutseda, kui nukrutsemisest mingit kasu pole, ja teiseks on ülekohtune kaevata selle üle, mis ühele osaks saades kõigil ees seisab. Ja siis: rumal on ihates halada, kui vahe kadunu ja ihkaja vahel on tilluke. Seda rahulikumad peame niisiis olema, et meil tuleb järgneda neile, kelle oleme kaotanud. (7) Pane tähele tormava aja kiirust, mõtle selle jooksuraja lühidusele, mida
annaabi.ee 
