Roomlased esialgu Itaalia keskosas Latiumi maakonnas seitsmele künkale rajatud rooma riigi elanikud . etruskid vanaajal Apenniini poolsaare põhja- ja keskosas elanud rahvas , kelle järgi piirkond sai nimeks Etruuria . foorum turuplats Roomas , mis rajati pärast küngastevahelise soo kuivendamist . patriits rooma riigi kodanik , kes võis astuda riigi ameteisse ja pääseda senatisse . pleibei kõige arvukam ja vaesem osa rooma riigi elanikest , kes moodustasid suurema osa rooma sõjaväest , kuid kellel puudusid patriitsidega võrdsed õigused . vabariik riigikord , kus riiki valitsevad ametnikud valib rahvas . senat suursugustst meestest koosnev nõukogu , mis otsustas kõiki tähtsamaid asju Rooma vabariigis ja mille otsused olid kõikidele kohustuslikud .
Inimesed, kes olid elanud Roomas kutsuti kodanikkudeks ning neil kõigil olid võrdsed õigused. Kõiki koheldi võrdselt. Rooma kodanikud olid seaduse kaitse all, kodanikel oli õigus kaevata edasi kõrgemale seadusandjale. Preetor- neid oli8. Nad järgnesid tähtsuselt konsulile ja võisid neid vajaduse korral asendada. Tähtsam ül oli korraldada õigusemõistmist, kuid nad võisid juhtida ka sõjaväge. Diktaator määrati ameteisse konsulite ja senati kokkuleppel, vaid siis kui riiki ähvardas tõsine oht. Ta sai ametis olla kuni pool aastat, sel ajal kuulus talle piiramatu võim. Kuid prst ametiaja lõppu pidi diktaator oma tegudest aru andma ja nende eest vastutama. Senat- aristokraatlik vanamate nõukogu, kes juhtis Rooma riigi poliitikat. Vabariigi hiilgeajal koosnes 300 liikmest ehk senaatorist. Sinna kuulusid endised ja tegevad magistraadid. Ametis olid nad eluaeg
Vaadated lähemalt EKP KK nomenklatuuri- ametikohtade loetelu ja nomenklaatoreid, tuleb tõdeda, et tõepoolest selle käes võim ongi. Niipaljukest kui NLKP KK seda siia andis. EKP KK'le kuuluvaid nomenklatuurseid ametikohti oli 1047 aastal 2149 ning 1953ks aastal 2203. Vahetevahel tuli käsk nomenklatuuri kärpida, kuid see kosus peagi. Nomenklatuur jagunes kolmeks. Kõige lahjem oli arvestus-reserv nomenklatuur, neisse ameteisse kinnitas nomenklaatori KK vastav osakond, kellele ametkond parteiliselt allus. Kangema astme moodustas põhinomenklatuur, nende kinnitamise nihutamisega tegeles EKP KK büroo. Kolmanda grupi moodustasid need nomenklaarotis kes kahekordses alluvuses: EKP KK JA NLKP KK omas üheaegselt. Nomenklatuuri juures on kõige huvitavam garanteeritud püsimine väljavalitute hulgas, mitte niivõrd privileegid. Kui välja arvata 8. Pleenumi aegne kukkumine, mil vanad tippmehed
Cicero kõnetkohus pidas Verres oma olukorda lootusetuks ja läks vabatahtlikult maapakku. Cicero avaldas siiski viis süüdistusekõnet, mida ta enam ei saanud pidada, koos kahe ettekantud kõnega. Need kõned, mille teravik on suunatud optimaatide (senatipartei äärmise konservatiivse tiiva) vastu, sisaldavad tabava kirjelduse r öövvalitsemisest ja kõikvõimsate asehaldurite omavolist. Seejuures polnud Cicero sugugi demokraat, ta tahtis vaid avada pääsu kõrgemaisse ameteisse ka ,,uutele inimestele". 60. aastad kujunesid Cicero elus hiigelperioodiks. Aastal 66 oli ta preetor (kõrgeim kohtuametnik) ja pidas oma puhtpoliitilise kõne, milles ta taotles Pompeiuse määramist ülemjuhatajaks sõjas Väike-Aasias. Aastal 63 jõudis Cicero oma karjääri tippu: ta valiti konsuliks,
Õppeasutuste ülemaks. 1933. aasta algupoolel lahkus H. Brede oma kõrgelt ametipostilt omal soovil, protesteerides tolleaegse kaitseministri Aleksander Tõnissoni ohvitseride väljaöppe- ja kasvatusmeetodite vastu. 1933. aasta 1. maist määrati ta Kõrgema Sõjakooli alaliseks lektorik, sama aasta 1. septembrist ka 1. diviisi ülema kohusetäitjaks. 6. septembrist 1934 määrat H. Brede 3. diviisi ja ühtlasi ka Tallinna garnisoni ülemaks; neisse ameteisse jäi ta kuni Eesti Vabariigi esimese katkemiseni. 24. veebruaril 1935 anti Herbert Bredele kindralmajori auaste. Oma otseste tööülesannete kõrval pidas ta edaspidigi loenguid Kõrgemas Sõjakoolis lugedes suurtükiväe taktikat ja strateegiat. H. Bredel on suuri teeneid ka Eesti suurtükiväe praktilisel organiseerimisel. H. Brede oli üks intelligentsemaid Eesti ohvitsere, ta avaldas trükis hulga kirjutisi sõjaajaloost ning strateegiast. H
Provintsides puhkesid talurahvarahutused. 4. augustil kaotati feodaalsed privileegid (osa aristokraatiast tegi seda vabatahtlikult): nt kohtupidamisõigus, banaliteedid jms. Kaotati tsunftid ja natsionaliseeriti kiriku vara. 26. augustil võeti vastu ‘Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon.’ Selles fikseeriti uue konstitutsiooni alused ja pandi paika inimese ja kodaniku põhiõigused (võrdsus seaduse ees, isikupuutumatus, õigus olla valitud ameteisse, trükivabadus jne). Poliitikas hakkasid olulist rolli mängima poliitilised klubid: jakobiinid (Konstitutsiooni sõprade klubi – esindas radikaalset suunda), kelle juhiks kujunes M. de Robespierre. Jakobiinidest eraldusid źirondiinid (mõõdukamad, tuntuim juht oli J. Brissot). 1790. aastal hakkas väljakujunema arvukas emigratsioon. 1791 loodi peakorteriga Coblenzis emigrantide armee eesotsas krahv d’Artois’ga. Emigrandid plaanisid teiste
annaabi.ee 
