väärkohtlemisest siis on ta ka täna õhtul siin.Mõte on selles,et läbi kogemuste nii heade kui halbade oleme koos kasvanud ja muutunud.Selliseid muutusi meis kirjeldatakse isegi filmides näiteks Harry Potter ja tarkade kivi. Kui olla täiesti aus siis mul ei olnud õrna aimugi millest ma täna räägin ja mulle tundub,et Mari oskab mõtteid lugeda kuna ilma ,et ma oleks pidanud isegi küsima ütles ta mulle millest ma peaksin rääkima. Ta ütles,et peaksin rääkima jutte oma klassist ja alustangi ühest mis mul on alati meeles kuna see räägib minust.Minu esimene koolipäev oli jube.Ma ei usu ,et ma ühe sõna ka oleks vahetanud kellegagi terve esimese perioodi peale küsimise mis ruumis tund hakkab.Ja usun ,et teistelgi oli nii välja arvatud Maril kelle vend kais 11 s klassis ja,kes oli ise väga avatud ja jutukas. Kui me täna siin istume tuleb mulle meelde kuulsa Aristotelese ütlus:hariduse juured on kibedad aga viljad magusad
Jaan-Hendrik Toom 11 b Kas oskame hoida ühte? Eestlased on sajandeid olnud kokkuhoidev rahvas. Meid on õpetanud kokku hoidma see, et me pole saanud olla vabad, vaid oleme pidanud mitusada aastat olema kellegi teise võimu all. Aga kas oskame ja suudame ka preagu ühte hoida? Et vastata sellele küsimusele alustangi sellest, kuidas üldse ühtsustunne on tekkinud ning mis on meid liitnud ühte hoidvaks rahvaks. Eesti ühtekuuluvustunne algas koos ärkamisajaga 19. sajandi viimasel kolmandikul, mil oli üles kasvanud uus põlvkond, kes sündinud vabana, mitte enam pärisorjadena. See põlvkond hakkas tunnustama oma rahvast ja tegi kõik, mis nende võimuses, et tunda ennast ühtse rahvana. Ärkamisajal hakati ka tähelepanu pöörama oma rahvuslikkusele ja enda kultuuripärandi säilitamisele
Iga ajastu, mis on meie maailma valitsenud, on soovinud, et see aeg oleks parem, õiglasem ja ilusam, kui oli eelmine. Renè Descartes tahtis maailma muuta ja alustas kõigepealt oma mõtete korrastamisest (Descartes 2016). Seevastu kuulutas marksismiajastu, et muutes mõtlemist muutub ka keskkond, kus me viibime (Kuzmin 2015). Partei juhtkonnast välja kasvanud kunstnik aga tundis tülgastust lääne ideoloogia mõttevälgatuste vastu ja nii alustangi mina oma esseega nõukogude ajal valitsenud stalinismi ajastust, mil kultuur oli justkui loodud kellegi poolt aga selle tähendus oli määratlemata. Teise maailmasõja ajal lõhenes Eesti kultuur kaheks: välis- ja kodukultuuriks. Ilmselgelt oli paguluses loomevabadus suurem kuid eestikeelse kultuuri tarbijaid vähem. (Tannberg 2009) Selleks, et kultuur sai areneda oli vaja rahalisi vahendeid ning tollal oli ainukeseks finantseerimisallikaks riik
kastirhmasesse suruma.Eks loomulikult sarnased hoia niigi ksteise ligi.Psemine vertikaalsuse kompleksist on ndseks kaasa toonud juba ksitavusi peataolekut.Selge,et postmodernism kui stabiliseernunud kaos ilmutab ammendumise smptomeid.Erakordselt produktiivseks ilminguks on saanud retrospektiivne proosa,td,kus autor ratuntavalt transformeerib kirjanduseks oma isikliku elu.Laveerides memuaristika-balletristika piiril.Selle suuna lvaimast nitest alustangi. Mihkel Raua romaanist Musta pori nkku paiskub sedavrd juliselt belletristilist energeetikat ja vabadust,et minul ei tekkinud mingeid khklusi raamatut otsemaid kirjandusliku proosa hulka arvates.Rituaalne romaan,kus dokumentaalsus moondub fiktsiooniks,kvaasibiograafikaks,sigitades sootuks uue reaalsuse.Kahtlemata vib ksida,kas reaalne Raud on tepoolest siinkirjeldatud metafoorikat ka ise nndamoodi planeerinud.Kuid mis see minu asi on.
annaabi.ee 
