David", 1921, teine redaktsioon 1923), milles on tunda Händeli suurte oratooriumide mõju. Veelgi enam võib teostest leida aga Bachi passioonidele iseloomulikke jooni, näiteks kasutab ka Honegger "Kuningas Taavetis" deklameeriva jutustaja ja koori vaheldumist. Segakoori partii, mis on jõukohane ka asjaarmastajate koorile, on oratooriumis võrdlemisi lihtne, häälteliikumine on valdavalt diatooniline ning harmoonias pole ka ebamugavaid alteratsioone. Kuna "Kuningas Taaveti" esimene redaktsioon lavastati ühes Lausanne`i teatris, peetakse seda ühtlasi ka esimeseks ooper- oratooriumiks 20. sajandi muusikas. Kokku on oratooriumis 27 numbrit. Teise piibliainelise ooper- oratooriumina valmis Honeggeril "Juudit" (1925), mi saga oma kunstiliselt teostuselt jäi siiski mõnevõrra "Kuningas Taaveti" varju. Oratooriumizanri juurde pöördus Honegger hiljem veel tagasi. 1930. aastatel tekkis Prantsuse
Klassitsistlikkus avaldub nt mõtteselguses, vormiloogikas, peenes detailide viimistluses, lõpetatuses oli omas ajas uuendaja-avangardist, võeti hästi vastu tolle aja kõige uuemeelsemas seltskonnas. Ta oli hinnatud ka laiema publiku poolt, aga seda peamiselt tänu oma valssidele ja nokturnidele. omas ajas ääretult uudse harmoonia ja tämbri kasutusega: erakordselt oluline on värv!, palju alteratsioone, võõrhelisid akordides, armastab 7- ja 9-akordide järgnevusi (eriti omased hiljem impressionistidele. Chopin ennetabki impressioniste, Debussy pidas end Chopini vaimseks õpilaseks). loomingus on olustiku- ja poola rahvamuusika mõjud (masurkad, poloneesid, tantsurütmid, laadid nt früügia, lüüdia) Chopini meloodikat on mõjutanud itaalia ooperimuusika: väga laulev, bel canto mõju rohkelt kergeid kaunistusi, virtuoossus. Eriti armastas Bellini muusikat
tundja, instrumentatsioon virtuoosne, olustikumuusika (valss, marss) on sageli negatiivses tähenduses, viidates inimestega manipuleerimisele või massimentaliteedile. Muusika temaatiline alge on meloodiline, teose põhimaterjalis valitseb aga lõhestatus, kontrast (nt eleegiline, lüüriline pool contra jõhker, agressiivne pool). Ka Sost. sümfooniad on nagu maailm, neis leidub kõike. Harmoonia on üldjoontes tonaalne või polütonaalne, armastab meloodilise alteratsioone (nt madal teine, madal kuues aste) Ehkki ta ei olnud suur uuendaja, on tema looming mõjutanud väga paljusid järgmisi heliloojaid: Britten, Schnittke, Rääts, Tamberg jpt.
arrangement’i korras mängida pole võimalik. Samuti eksisteeris mõnda aega suurte orkestrite suund, mille nimeks oli progressiivne ehk sümfooniline džäss 39 – seega siis kirjalik tradit- sioon. Tundub, et tõde peitub nende kahe äärmuse vahel ja saamaks ülevaadet džässist kui tervikust, tuleb sellega paratamatult arvestada. Alates bebop’i ilmumisest 1940. aastate lõpul sai džässis valitsevaks kromaatiline harmoo- nia 40 , laialdaselt kasutati alteratsioone, lemmikintervalliks kujunes vähendatud kvint; seda isegi sel määral, et madaldatud viies aste muutus mõne aja pärast täieõiguslikuks blue- noodiks. Iseenesest ei ole see veel midagi enneolematut – vähendatud kvint vastab ju tritoonile, millel ka akadeemilises muusikas (nt Hindemithi, Bartoki, Stravinski jt loomingus) on tähtis roll olnud. Esimeseks suuremaks eraldumiseks euroopaliku harmoonia “diktatuurist”
annaabi.ee 
