pugeda.Enam lõuna poole elutsevad jänesed liiguvad talvel taiga servale suurtesse okaspuumetsadesse. Siin leiavad nad paremat kaitset külma ja tuule eest. Jänesed, kes veedavad talve avatud tundras, leiavad varjepaika ainult kivide või madalamate põõsaste vahel. Skandinaavias elutseb valgejänes mitmekesistel taigaaladel aasta läbi. Alpides elutsevad valgejänesed kõrgemal mägedes, ülemisel metspiiril, mägimändidega kaetud aladel või alpiaasadel. Talveks laskuvad nad madalamatesse, vähema lumega piirkondadesse. Paljunemine Innaajal muutuvad isased valgejänesed metsikuteks ja agrevsiivseks. Nad ründavad pea koguaeg teineteist ja kutsuvad esile tülisid, et emasloomade pärast võidelda. Suures osas nende levila aladest toimub esmakordne paaritumine kevade hakul, tundras leiab see asset aga maikuus. Jänese pojad sünnivad umbes 50 päeva pärast viljastumist. Tiinus vältab veidi kauem kui teistel jäneseliikidel, sest pojad
juured mulda ja algab sporofüüdi pikaajaline iseseisev elu. KLASS LAHNAROHUD. Mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Eosed on erineva suurusega. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Erieoselised, st neil on isas- ja emaseosed (suured, levivad kehvalt) heterospoorsed. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporangiumidest vabanenud mega- ja mikrospoorid hakkavad soodsates tingimustes idanema. Mikrospoori sees tekib isasgametofüüt. Emasgametofüüt areneb samuti peaaegu tervenisti megaspoori sees. Kui gametofüüt suuremaks kasvab, rebib ta megaspoori kesta katki. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sügoodist kasvab sporofüüdi alge.
-rohurinne: madal ja vaheldusrikas, aasta jooksul väga muutlik, sõltudes peamiselt niiskustingimustest. Taimestiku liigiline koosseis alvaritel on väga mitmekesine ja omapärane, võrreldes teiste põhjamaiste kooslustega. -on liike, mis oma peamise levikuga kuuluvad Kagu-Euroopa stepialasele, nagu kaljupuju, kevadmaran, aas-hundihammas, mägiristik, harilik keelikurohi, värv-varjulill, metsülane. Samas on ka liike kaugelt põhjast alpiaasadel, nagu mägi kadakkaer, alpi nurmikas, mägimaran. Loomastik: -alvarite piiratud leviku ja nende vähesuse tõttu ei ole neil spetsiifilist loomastikku välja kujunenud. -alvaritele on tüüpiline avamaastiku liikide domineerimine ning üldiselt sarnaneb ta suuresti rannaniitudele. Sarnaselt rannaniitudele on ka alvaritele iseloomulik siin pesitsevate kurvitsaliikide ohtrus. -tüüpilised liigid alvaritele: kiivitaja, alpi risla, punajalg-tilder, kanepilind, kivitäks
või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve – keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära
esineb teiskasv, või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära
esineb teiskasv, või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära
annaabi.ee 
