aastal). Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Sellele regioonile on iseloomulikud laiade lääne–ida suunas venitunud areaalidega, põhiliselt Euro-Siberi, vähemal määral tsirkumboreaalsed (holarktilised) Euroopa ja Euraasia taimeliigid. Esimese Eesti floristilise liigestuse esitas 1925 Karl Reinhold Kupffer, kes jagas Eesti saarte, Siluri ja Devoni allvaldkonnaks. 1935 osutas Teodor Lippmaa edela-lõunast kirde–põhja suunas kulgevale floristilisele piirile, mis ühtib üldjoontes hilisjääaegse jääjärvede ja mere pealetungi kõige laiaulatuslikuma piiriga. T. Lippmaa järgi jaguneb Eesti taimegeograafiliselt lääneranniku ja saarte lääne-allvaldkonnaks, lääneranniku ja saarte ida-allvaldkonnaks, põhjaranniku, Häädemeeste, Loode-Eesti, Vahe-Eesti ja paekalda allvaldkonnaks ning Pandivere, Alutaguse, Lahkme-Eesti ning Kagu-Eesti valdkonnaks
1944 Osvald Hallik jätkas peale sõda Nõmmiku tööd. Tema poolt on kasutusele võetud happelist muldade lupjamine. 1965 jätkas ta tööd Loit Reintam, kes on Eestimaa muldade isa. 1992 Raimo Kõlli juhatab Mullainstituuti. 1687-1697 viidi läbi Lõuna-Eesti adramaade revisjon. 1924 - esimene mullastiku kaart - Anton Nõmmik. Alfred Lillemaa (1897-1965) koostas 1946.a.-l suure mõõtmelise mullastiku kaardi, mis jagas Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks. Arno Piho (1924-1975) Ragnar Kokk ja Igna Rooma - Riiklik Projekteerimis Instituut ?Eesti Põllumajandus Projekt? praeguseks RE ?Eesti Maauuringud? Rein Kask - Eesti Maaviljakuse Instituudi mullauurimis osakonna juhataja. Endel Kitse - EPMÜ mullateaduse instituudi mees. Mullafüüsika. Mullavesi ja hüdroloogilised konstandid. Sügavkobestamine. Ragnar Sepp Erich Lõhmus - EMI Elmar Kaar - rikutud mullad Mullateaduse areng maailmas
1991-1992 -2 õppetooli (professorid L.Reintam ja R.Kõlli) 1992 -instituudi juhataja prof. R.Kõlli 2005 -osakonna juhataja prof. H.Roostalu Teaduse areng Eesti aladel 1687-1697 -viidi läbi Lõuna-Eesti adramaade revisjon. Anton Nõmmik (1924) – esimene Eestimaa mullastiku kaart Alfred Lillemaa (1897-1965) - koostas 1946.a.-l suuremõõtmelise mullastiku kaardi, mis jagas Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks; täiendanud L.Reintam Arno Piho (1924-1975) – muldade toiterežiim-Kuusiku Ragnar Kokk ja Igna Rooma – Riiklik Projekteerimis Instituut “Eesti Põllumajandus Projekt” praeguseks RE “Eesti Maauuringud” Rein Kask – Eesti Maaviljakuse Instituudi mullauurimisosakonna juhataja Endel Kitse – EPMÜ mullateaduse instituut; mullafüüsika, mullavesi ja hüdroloogilised konstandid; sügavkobestamine Ragnar Sepp, Erich Lõhmus, Mart Vaus – metsamullad Elmar Kaar – rikutud mullad
1944 Osvald Hallik jätkas peale sõda Nõmmiku tööd. Tema poolt on kasutusele võetud happelist muldade lupjamine. 1965 jätkas ta tööd Loit Reintam, kes on Eestimaa muldade isa. 1992 Raimo Kõlli juhatab Mullainstituuti. 1687-1697 viidi läbi Lõuna-Eesti adramaade revisjon. 1924 - esimene mullastiku kaart - Anton Nõmmik. Alfred Lillemaa (1897-1965) koostas 1946.a.-l suure mõõtmelise mullastiku kaardi, mis jagas Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks. o Moreen on sorteerumata liustikusete. o Moreen koosneb liivast, aleuriidist, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. o Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil. o Moreene jagatakse:
1991-1992 -2 õppetooli (professorid L.Reintam ja R.Kõlli) 1992 -instituudi juhataja prof. R.Kõlli 2005 -osakonna juhataja prof. H.Roostalu Teaduse areng Eesti aladel 1687-1697 -viidi läbi Lõuna-Eesti adramaade revisjon. Anton Nõmmik (1924) esimene Eestimaa mullastiku kaart Alfred Lillemaa (1897-1965) - koostas 1946.a.-l suuremõõtmelise mullastiku kaardi, mis jagas Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks; täiendanud L.Reintam Arno Piho (1924-1975) muldade toitereziim-Kuusiku Ragnar Kokk ja Igna Rooma Riiklik Projekteerimis Instituut "Eesti Põllumajandus Projekt" praeguseks RE "Eesti Maauuringud" Rein Kask Eesti Maaviljakuse Instituudi mullauurimisosakonna juhataja Endel Kitse EPMÜ mullateaduse instituut; mullafüüsika, mullavesi ja hüdroloogilised konstandid; sügavkobestamine Ragnar Sepp, Erich Lõhmus, Mart Vaus metsamullad Elmar Kaar rikutud mullad
karbonaatne, lähtekivim muldadele karbonaatne-kollakashall liivsavi moreen. Reljeef Pandiveres nõrgalt lainjas, lõuna osas muutub madalamaks, pinnavormidest võib esineda üksikuid oosisid (sorteeritud moreensest materjalist pinnavormid), hästi põllumajanduslikult kasutatud, põlde isegi üle 50%. Valdav osa muldadest leostunud ja leetjad. Jõgeva poolt Pandivere poole minnes mullatekke protsess on saanud pikemalt toimuda ja seal pool on rohkem leetjaid muldi (KI). See jaguneb kolmeks allvaldkonnaks: a)Pandivere allvaldkond Mullad Eestimaa viljakaimad. Võib olla ka esimese klassi muldi, kus muldade boniteet on 90-100, Aravete ja Esna b)Põltsamaa ja Jõgeva- mullad voorte peal parasniisked, voorte vahel on aga palju järvi ja soid. C)Maidla-Peressaare- palju märgi muldi, lähtekivim ikk akarbonaatne, haritavat maad on kuivendatud. Viljakam osa Jõhvi ja Pagari ümbruses. Paepealseid ehk rähkmuldi võib esineda Mäetaguse kandis. IIILõuna-Eesti
Rahvuspargi kõrgeim punkt (39 m ü.m.p) asub selle idaosas luiteahelikul. Soomassiivide vahele jääva mineraalmaa-ala absoluutkõrgus on enamasti 20-25 m vahemikus. Rabade pealispinna absoluutkõrgus on mõnevõrra suurem: Kuresoo 26-29 m, Ördi raba 26-28 m, Kikepera 25-28 m ja Valgeraba 25-28 m (Kink, 1996). Mullastiku poolest kuulub Soomaa kamar-, glei- ja lammimuldade (settealade) Lääne-Eesti valdkonda, mis jaguneb omakorda kaheks allvaldkonnaks (Lillema, 1958): · gleistunud kamar-leet-, kamar-glei- ja lammimullad; · gleistunud kamar-, leet-, kamar-glei- ja lammimullad ning rabamullad. Jõgede lammidel on levinud lammimullad, mida rühmitatakse järgmiselt: · lammi-kamarmullad (lühiajaliselt üleujutatavad; teralised, kihilised); · lammi kamar-gleimullad (lühi- ja pikemaajaliselt üleujutatavad; teralised, kihilised); · ibejad (mudajad) lammi madalsoomullad (pikemaajaliselt üleujutatavad).
Viru-, Viljandi-, Tartu- ja Raplamaal, madalaim on boniteet Hiiu-, Võru- ja Läänemaal. Kujunemise ja omaduste järgi eristuvad Eesti mullad tüüpidena käsitatavaiks taksoneiks. Looduslike olude, mullastiku (muldade koosluste) ning maa põllu- ja metsamajandusliku kasutamise ja parandamise alusel eristatakse Alfred Lillema järgi Eestis 8 mullastiku valdkonda, mis omakorda jagunevad 19 allvaldkonnaks ning 108 mikrovaldkonnaks (vaata kartogramm). Mullateke: PASSIIVSED AKTIIVSED MULLATEKKETEGURID LÄHTEKIVIM KLIIMA RELJEEF AEG BIOSFÄÄR INIMENE • Mulla kujunemine algas siis kui maismaal hakkas arenema elu, kui hakkas toimuma
annaabi.ee 
