ja b, 1999, 2001 ja 2002). · Seni on peatähelepanu pööratud lõunaeesti murretele (Võru, Mulgi ja Tartu). Lõunaeesti murrete puhul on uurijate tähelepanu pälvinud esmajoones vokaalisüsteem. Neis murretes on võimalik eristada suuremal hulgal üksikvokaale kui eesti üldkeeles (nt kõrge õ, kõrgenenud keskkõrged vokaalid), kuid esmapilgul pole selge, kas tegemist on vokaalisüsteemi iseseisvate lisaliikmetega või pelgalt üldkeele vokaalide positsiooniliste allofoonidega. Foneetika ja fonoloogia vastandus · Kõnesignaali iseloomu ja sellega seonduvat püütakse kirjeldada mõõtmiste alusel ning kasutada loodusteadustele omast paradigmat (foneetika kui "kõnefüüsika"). Sel viisil nähtuna foneetika pigem vastandub fonoloogiale kui hõlmab seda. Ariste ettekujutus foneetika ja fonoloogia vahekorrast oli pisut teistsugune: ta määratles oma raamatus fonoloogiat ühe osana foneetikast (Ariste 1946: 45).
närviühendused, mille abil me kõnet moodustame. Foneetiline transkriptsioon märgib häälikuid ja kirjutatakse nurksulgudes. Fonoloogiline trankriptsioon märgib foneeme ja eraldatakse kaldsulgudega (kaldjoontega). Rahvusvahelist foneetilist transkriptsiooni tähistatakse lühendiga IPA. Keele väikseimat hääldusüksust nimetatakse foneemiks. Foneemi tegelikke esinemisvariante eri hääldusolukordades nimetatakse allofoonideks. Eri foneemidega saab muuta tähendust, eri allofoonidega mitte. Foneemi mõiste formuleeris esimesena Jan Baudoin de Courtenay. Foneemide määratlemiseks töötas Nikolai Trubetzkoy väljadistinktiivtunnuste teooria. Kui mõni distinktiivtunnus mingil põhjusel välja lülitub, nimetatakse seda neutraliseerumiseks. Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi. Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi.
Foneetilise läheduse aste võib vahelduda ja täiendavas jaotumises olevate allofoonide erinevused võivad olla mõnikord päris suured. Täiendav jaotumine tuleb sageli koartikulatsioonist. Põhjus on kõnemoodustustasandi automaatses prtsessis assimilatsioonis. Sellega ongi seletatav,miks kõneleja ei ole teadlik automaatsusest tulenevatest allofoonidest. Kui allofoonid on kuuldavalt erinevad, on tegemist märgatavate ehk ekstrinssete allofoonidega. Märkamatute eks intrinssete allofoonide erinevused on tajupiiritagused, nende erinevus pole kuuldav. Intrinsseid allofoone ei märgita tavaliselt ka fonetilises transkriptsioonis, v.a kõige täpsemates. Ekstrinssed allofoonid kuuluvad rohkem keele normatiivsesse häälikusüsteemi. Neil on kalduvus põhjustada hääldamisvigu, seega interferentsi võõrkeele omandamisel. Kaht häälikut peetakse ühe ja sama foneemi allofoonideks vad siis, kui nad on foneetiliselt sarnased.
Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikuid on lõpmatult palju, nende kvaliteeti mõjutavad nende positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia ja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e invariantne etalon on foneem, mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, mis võib saada tähenduse, kuna foneemil endal tähendust pole. Fonoloogia uurib lõplikku hulka hääldatavaid foneeme, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerib kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e allofoon on foneemi püsivate tunnuste
annaabi.ee 
