kasutada emakeeletunnis omandatud oskusi, väide, et iga kõneleja vastutab oma keele eest. Vastutus käib vabadusega koos ning ei tähenda vabaduse äravõtmist. Mõistagi on igal keelekasutajal õigus kõigeks, mida keelega teha saab, sealhulgas loovuseks, mängudeks, avastamiseks ja leiutamiseks. Kuid keel, nagu öeldud, on paljukihiline ning tegelikult ei tähenda tema valdamine kunagi ühe keele, vaid paljude allkeelte valdamist. Eri allkeeltes kehtivad erinevad reeglid ning tegelik keeleoskus tähendab nende kõigi tundmist ja kasutamist sel määral, kui eri allkeeltega kokku puututakse. Sama kohatu, nagu paljudele õigusega tundub suulise suhtluse mõõtmine õigekeelsussõnaraamatuga, on kirjakeele ründamine väitega, et igaüks peab saama keelt tarvitada, nagu tahab, või et millestki nii iseenesestmõistetavast nagu emakeel teab igaüks niikuinii kõike. Et emakeel on nii iseenesestmõistetav osa igaühest, on süvenematu
Conrad 2009; Hennoste 2000a, 2009; Hennoste, Pajusalu 2013). See liigitus annab ühtlasi edasi keelekasutust mõjutavad kesksed keele- ja tekstiväliste tegurite rühmad. Esimene on eristus normingulise kirjakeele (normikeel, standard language) ja ilma norminguteta allkeelte vahel (vt eesti kirjakeele kohta Hennoste (toim) 2000; Kerge 2000; Erelt 2002; Erelt jt 2007; Raag 2009). Kirjakeeles kehtivad ühiskonnas kehtestatud keelenormingud, muudes allkeeltes juhivad keelekasutust väljakujunenud ja suuresti kasutajate poolt teadvustamata tavad (mida mõnikord nimetatakse normideks). See tähendab ka, et tekstides, milles nõutakse kirjakeelt, järgivad kasutajad üldjuhul norminguid, kuigi võivad neist "lolluse või laiskuse" tõttu kõrvale kalduda. Neid allkeeli, kus norminguid ei ole, saab mh eristada vastavalt sellele, mil määral seal norminguid järgitakse.
Sõnade tähendused sõltuvad nende suhtestumisest kontekstiga keelesüsteemis. Pole ühte stabiilset märki, vaid tuleb sukelduda keelesüsteemi rägastikku uurimaks kuidas need süsteemid omavahel toimivad. Bahtin vaatab ka keeleelemente suhtelisena ja üksteisest mõjutatuna, kuid tema jaoks ei teki tähendus kui üldises struktuuris vaid sotsiaalsetes kontekstides. ,,Sõna saab tähenduse erinevates kõnemomentidel, stiilides ja allkeeltes, hetkedel ja kohtadel kus inimesed üksteisega suhtlevad või dialoogi peavad, seotud keelekultuuridega" Keelekasutus on alati kommunikatiivne. Inimene suhtestub loetud tekstiga, lugemist seostab oma varajasemate arusaamadega (nt tõeline naine |Balzac|). ,,Igas sõnas on kaks häält, minu oma ja teise oma." Bahtin rõhutab tähenduste paljususe teket keel on miski mida ei saa suruda kindlatesse raamidesse, isegi etteantud teksti võime sisse panna mõttelise iroonia. Juriidiline,
terminoloogia mitmetähenduslikkusega. Siinsetest eeldustest lähtudes aga vaatame sama asja vastupidises järjekorras: kõigepealt millest räägime, ja alles seejärel, kuidas sellest räägime. Loomulik keel ei ole ühtne väljendusvahendite hulk, vaid jaguneb erineva kõnelejaskonna ja kasutusaladega allkeelteks. Sõnastike hulgas on kombeks käsitletava keelematerjali järgi erista- da üld- ja oskussõnastikke. Oskussõnastikud tegelevad valdkondlikes allkeeltes kasutatavate oskussõnade ehk terminitega; üldsõnastikud kogu keelega, kõigepealt muidugi üldkeelega kõige üldisemas mõttes, aga ka allkeeltega, nii nendesamade valdkondlike kui ka regionaalsete (murded) ja sotsiaalsetega (släng). Allkeelte piirid ei ole jäigad. Konkreetse sõna kohta on sageli raske otsustada, kas see kuulub üldkeelde või (lisaks ka) ühte või mitmesse allkeelde. Nagu allpool terminisaamisviiside juures näeme, ei ole üldse
annaabi.ee 
