Kasutades ära Aserbaidzaani ebastabiilset sisepoliitilist olukorda (Aserbaidzaani presidendi tagasi astumine ja uue võimuga kohanemine) ja võitlusvõime vähenemist, vallutasid armeenlaste väeüksused 1993. aasta suvel üha uusi alasid väljaspool Karabahhia piire. Vallutuste eesmärgiks oli luua puhvertsoon ning neid alasid hiljem Karabahhia küsimuses nii öelda kauplemisvahenditena kasutada. 1993. aasta oktoobris sai Aserbaidzaani presidendiks Heidar Alijev, kes lubas kaotatud alad armeenlastelt tagasi võita. Rünnakud sel eesmärgil algasid juba 1993. aasta lõpul, kuid põhitegevus armeenlaste vastu algas jaanuarist. Ter-Petrosjani väitel vältas tõeline sõjategevus ajavahemikul 17. detsembrist 1993 kuni 12. maini 1994, kuna nii armeenlased kui aserid omasid esmakordselt konflikti kestuse jooksul tõelist sõjaväge (peamiselt tänu regiooni riikide Venemaa, Türgi, Iraan toetusele). 1994. aasta alguses saavutasid armeenlased
Samal aastal oli Podgornõi võimult tõrjutud, paar aastat varem oli lõplikult vabanetud Selepinist. Neist 22-st liikmest olid ainult 8 uued võrreldes 1966. aastaga. Nende kaheksa seas olid Gromõko, Kulakov, Ponomarjov ja alljärgnevad: Grigori Romanov (1923-2008): Leningradi KP 1. sekretär 1970-1983, poliitbüroos 1973-1985. Mihhail Solomentsev (1913-2008): KK sekretär 1966-1971, Vene NFSV MN esimees 1971-1983. Poliitbüroo liikmekandidaat 1971-1983. liige 1983-1988. Heydar Alijev (1923-2003): Azerbaidzaani KGB esimees 1967-1969, Azerbaidzaani KP 1. sekretär 1969- 1982, NSVL MN esimehe 1. asetäitja 1982-1987. Konstantin Tsernenko (1911-1985): Poliitbüroo liikmekandidaat 1977-1978, liige 1978-1985. Oli olnud Breznevi truu lähikondlane juba 1948. aastast. Vassili Kuznetsov (1901-1990): ÜN Presiidiumi esimehe 1. asetäitja 1977-1986. Poliitbüroo liikmekandidaat 1977-1986. Breznevi lähim abiline Ülemnõukogu Presiidiumis. Ehk siis Breznevi positsioon 1977
valitseb diktaatorlikult; Tshaad - kindral Idriss Deby riigipööre. Võimu säilitamiseks on aga kasutatud nii legitiimseid kui ka ebaseaduslikke vahendeid. Lukasenka Valgevenes ja mõned Kesk- Aasia diktaatorid pikendasid oma presidendivolitusi rahvahääletuse teel. Samas ei näinud põhiseadus sellist protseduuri ette. Põhiseadust rikuti, kuid toetuti "rahva tahtele". Iseasi, kuivõrd ausad olid rahvahääletuse tulemused. Aserbaidzaani president Geidar Alijev "pärandas" ameti oma pojale, vormiliselt toimus kõik seaduse järgi: Ilham Alijev valiti ülekaalukate toetushäältega riigi presidendiks. Võim on pärandatud ka totalitaarses Põhja-Koreas, kus Kim Il Sungi jälgedes sai presidendiks tema poeg Kim Jong Il, või Togos, kus surnud president Gnassingbé Eyadéma asemel sai võimule tema poeg. Süüria presidendiks sai eelmise presidendi Hafiz-al-Assadi poeg, selle jaoks alandas parlament presidendiks kandideerija vanuse alampiiri 34
Uimastid vanglas Laura Kikas Kadri Pendin Margus Murasin Richard Braam Franz Trautmann Justiitsministeerium 2006 2 Tänuavaldused Käesoleva projekti viis ellu alljärgnev uurimisrühm: · Laura Kikas (koordinaator), Justiitsministeerium · Piret Kasemets, Justiitsministeerium · Teresa Skaperina, MTÜ Convictus Eesti · Latsin Alijev, MTÜ Convictus Eesti · Kadri Pendin, Sisekaitseakadeemia · Margus Murasin, Sisekaitseakadeemia Uurimisrühma tööle aitasid kaasa alljärgnevad juhtrühma liikmed: · Cees Boeij, mestiprojekti välisnõustaja, Justiitsministeerium, Holland. · Richard Braam, konsultant, CVO, Utrecht, Holland · Franz Trautmann, konsultant, Trimbos-institute, Utrecht, Holland · Ene Katkosilt, uimastispetsialist, Justiitsministeerium, Eesti
annaabi.ee 
