Maausk on väga sügavalt läbi põimunud tavadest ja kommetest mida järgitakse. Maausulised ei loo uusi traditsioone ega laena neid teistelt rahvastelt. Ainuüksi eesti aladel on viimase 10000 aasta jooksul leitud usulisi mõjutusi peaaegu üle terve maakera leiduvatest religioonidest. Nii ka maausk. Seal leidub mõjutusi nii kristlusest, kui ka idanaabrite uskumustest. Paganlus on usu vabadus mis on ajatu. Tegemist on pigem maailmatunnetuse kui usuga. Paganusteks st paganateks nimetasid algkristlased neid, kes keeldusid omaks võtmast ristiusku ja jäid vanade traditsiooniliste kohalike usundite juurde. Mõned uurijad on märkinud, et paganuse kõrvaltähendus oli tsiviilelanik vastandina nn Kristuse sõjameestele. Iga religioon tunustab oma usku. Kuid neil võivad olla sarnaseid tunnusjooni.
Õigeusu kirik on 1054. aastal suure kirikulõhe tagajärjel tekkinud iseseisvate õigeusu kirikute kogum, mis vastandab ennast roomakatoliku kirikule ja paavstile. Konklaav on vastavate juhiste järgi paavsti valimiseks peetav kardinalide nõupidamine. Ketser kristluses hereesia pooldaja isik, kes kaldub kõrvale kiriku õpetusest Pagan on nimetus, mida kasutasid algkristlased nende kohta, kes keeldusid omaks võtmast ristiusku ja jäid vanade traditsiooniliste kohalike usundite juurde. Tsölibaat on abielukeeld. Noviits katseajal olev isik kloostris. Nunn on vaimsele elule pühendunud (nais)isik, kes üldreeglina on saanud pühitsuse, andnud vastava tõotuse ning on seeläbi vaimuliku ordu (organisatsiooni) liige. Kerjusmungaordu dominiiklaste ja frantsisklaste ordud.
See avaldatakse maailmale kui selleks on saabunud õige aeg. Loos on vandenõusse segatud katoliku preestriordu Opus Dei (ladina keeles "Jumala töö") liikmed, et hoida tõde varjatuna, kuna selle ilmsikstulek ei õõnestaks mitte ainult patriarhaalset katoliku kirikut, mis on naisi alla surunud, vaid lükkaks ümber kogu kristluse alused. Teoses esitatud väiteid Maailm on teinud tohutu vea, asendades maa-ema Jumal Isaga. Algkristlased ei uskunud, et Jeesus Kristus oli jumalik, vaid ainult, et ta oli suur jutlustaja ja prohvet. Peale Rooma keisri Constantinus Suure väidetavat pöördumist kristlusesse mõtles ta välja idee Kristuse jumalikkusest, et saavutada meeste ülemvõim ja naiste allasurumine. Nikaia kirikukogu, mille Constantinus aastal 325 pKr kokku kutsus, otsustas, millised evangeeliumid peavad Uues Testamendis sisalduma.
tagaplaanil. Kristlastel oli pakilisemaid probleeme, millega tegelda, kui usu väljendamine kunsti kaudu. Ristiusk oli keelatud, kristlased pidid end tagakiusajate eest varjama. “Kristliku ajastu esimestest sajanditest on vähe viiteid uue kultuse kujutamisele maalikunstis. Rooma katakombides kujutati 3. ja 4. sajandist pärit freskodel nii paganlikke kui piiblisüžeid, viimaseid vaid piiratud hulgal.” (Calvalho de Magalhães 2005: 86) Algkristlased ootasid maailmalõppu ja Kristuse teist tulemist. Lisaks maailmalõpuootusele ja kristlaste tagakiusamisele takistas kunsti arengut ka Vana Testamendi pildikeeld. Pildikeeldu järgisid nii juudid kui ka varakristlased. Piltide maailm oli seotud paganlusega (piltide ja kujude kummardamine kui paganluse tunnus). (Onasch, Schnieper 2003). Niisiis on esimestel sajanditel pKr loodud kristlikust kunstist väga vähe teada. Varakristlaste kogukonnal oli piisavalt olmeprobleeme
- Sakramenti nimetatakse Issanda õhtusöömaajaks, kuna selles meenutatakse Jeesuse viimset õhtusöömaaega koos apostlitega Suurel Neljapäeval ning oodatakse Talle pulmapidu taevases Jeruusalemmas. Armulaua kõige algsem nimetus kirikus oli leivamurdmine, mis tuletab meelde, kuidas Jeesus pühitses paasapüha. See oli eelaimdusena, et Teda murtakse meie eest, et meil oleks igavene elu. Pühakiri ütleb ka, et algkristlased tundsid ülestõusnud Issanda ära "leivamurdmisest" (Lk 24:35). - Armulaud on ühtlasi Issanda kannatamise ja ülestõusmise mälestamine. See on püha ohver, mis muudab kohalolevaks Kristuse ristiohvri meie eest ning mis sisaldab kirikupoolset ohverdust. - Seda sakramenti nimetatakse ka euharistlikuks kogunemiseks, et rõhutada: armulauda pühitsetakse ustavate kogunemisel, kes on kiriku nähtav väljendus.
tänapäevani. Hiljem saab populaarseks ka rikaste seas. Pantomiim Tipp aeg oli 1.saj eKr, mida peetakse ühtlasi ka Rooma kuldajaks. Näitlejad ei olnud mitte ainult Roomlased vaid oli ka palju võõramaalasi. Näitlejateks olid alamklassi esindajad, näiteks vabaks lastud orjad. Omaette staarid olid pantomiiminäitlejad keda tihti peale segaduse vältimiseks maalt pagendati, kuid kes rahva tungival nõudmisel olid sunnitud siiski tagasi kutsuma. Algkristlased tegelesid aktiivselt nende kritiseerimisega, kuna pantomiiminäitlejad olid enamasti ebatsensuursed. Tuntmad pantomiimid asutasid ka pantomiimikoole, mis püsisid aktiivselt üsna kaua. Neis koolides valitses karm distsipliin, isegi võiks tuua paralleele gladiaatorite treenimisega, seda muidu pehmes vormis. Õpilasi hakkati kasvatama väiksest lapsepõlvest peale ning poisslapsed enamasti kastreerti, eesmärgil, et säiliks painduvus. Juhtivaks motoks oli pühendumine