Keegi ei aima, et kõige suurem pettur on Falke ehk ,,Doktor Nahkhiir", kes kavatseb klaarida Eisensteiniga vanu arveid. Falke keelitab Eisensteini minema vangi alles peojärgsel hommikul, kuid soovitab tal naisega juba täna hüvasti jätta ja siis salaja peole hiilida. Adele üllatuseks võimaldab Rosalinde tal õhtu vabaks võtta. Alfred tahab ise majaperemehena esineda ja panebki selga tolle hommikumantli. Sellises riietuses peab vangladirektor Frank Alfredit Eisensteiniks ja vahistab ta. II vaatus: Falke ja Orlofsky heidavad peol nalja Eisensteini ja Franki üle, viimased ilmuvad peaole inkognito, esinedes aadlikena. Kumbki ei oska kahtlustada, et nad kohtuvad taas järgmisel hommikul seekord vanglas. See aga ei ole ainus piinlik olukord, millesse Eisenstein satub. Mees tunned ära ka oma teenija Adele, kes kannab Rosalinde kleiti. Kui Eisenstein ja Adele kohtuvad silmast silma, korraldab naine skandaali, väites, et mees eksib.
veel mõnda aega USA-s. Nobeli nime sai suguvõsa Nöbellövis sündinud esivanemalt, kes esimesena lõpetas ülikooli, aga Alfred ei õppinud üheski kõrgkoolis ning ei saanud ühtegi teaduskraadi. Tänu headele koduõpetajatele oskas 17aastane Alfred peale rootsi hästi ka vene, prantsuse, saksa ja inglise keelt. Alfredi vend Robert Hjalmar sai naftatöösturiks Bakuus, vend Ludvig Immanuel aga relvatöösturiks Peterburis. Relvaäri, õieti laskemoonatööstus, köitis ka Alfredit. 1847. aastal itaallase Ascanio Sobrero avastatud nitroglütseriiniga sooritas ta esimese plahvatuse 1862. aastal. See osutus kontrollimatuks, kuid 1863. aastal leiutas Nobel detonaatori ning asus Stockholmi- lähedases Heleneborgis paiknevas tehases tootma nitroglütseriini. 1864. aastal lendas tehas õhku. Plahvatuses suri Nobeli noorim vend Emil ja neil teist töölist. Kuid Nobelit ei mäletata mõrtsuka või vennatapjana. 1867
Tõrjutakse seda, mis on kas liiga valus meenutada, moraalselt laiduväärne, enesehinnangut alandav või liiga suuri nõudmisi esitav. Alfred Adler Alfred Adler oli juudi rahvusest Austria psühhiaater, tuntud kui psühhoanalüüsi arendaja ja psühholoogia uue suuna individuaalpsühholoogia rajaja. Alfred Adler sündis 7. II 1870 Viinis. Ta mäletas, et kui oli viieaastasena kopsupõletikus, ütles arst tema isale, et noorimat kuuest lapsest, Alfredit, ta päästa ei suuda. Alfred siiski paranes ja otsustas, et temast saab arst, kes suudab inimesi päästa. 25-aastaselt lõpetas Adler Viini ülikooli ja kaks aastat hiljem abiellus. Veel aasta hiljem sündis Adleri tütar, ta alustas erapraksisega ja avaldas esimese monograafia. Ta töötas algul arstina, seejärel siirdus psühhiaatria alale. Tema tegevus äratas Sigmund Freudi tähelepanu Noore teoreetiku ja praktiku vastu hakkas huvi
Alfred Doolittle on isana väga ükskõikne. Tema eesmärk elus on see, et natuke raha saaks, siis saaks selle viia kõrtsi ja maha juu ja nii igapäev. See kuidas tütrel läheb, ei ole eriti oluline. Ta teab, et tütrelgi pole eriti raha millsega ära elada, kuid sellegi poolest küsib ta temalt pidevalt raha. Sest tema arvates töötab asi nii, et isa on tütre üles kasvatanud, nüüd peab tütar selle isale tasa tegema. Selle jaoks ju lapsed ongi. Et vanemate elu lihtsam oleks. Töö Alfredit muidugi ei huvita, sest tema ei mõista, miks ta peaks sellise asja peale aega raiskama. Lõpuks sai ta ise ka rikkaks, seda samuti tänu Higginsile, sest ta andis teatud inimestele teada Alfredi sõna osavusest ja raha hakkas siis äkki tulema. Muidugi ta selle üle õnnelik ega tänulik ei olnud, sest kui muidu oli tema see inimene, kes teistelt raha küsimas käis, siis nüüd käisid kõik temalt küsimas. Tema leidis et raha peaks olema ainult piisavalt, et ära elada
..Ja Emili auks tuleb öelda, et ta ühtki vempu kunagi ei korranud, vaid mõtles alati midagi uut välja. Karistuseks pani isa ta puukuuri kinni ja iga kord meisterdas ta ühe puunuku. Neid oli tal kokku juba 55. Tema vembud olid naljakad. Nagu siis, kui ta oma väikese õe Ida lipumasti tõmbas või supitirina pähe toppis. Veel sõi ta ära peo ajal sahvrist kõik ema suitsetatud vorstid ja sõitis hobusega üksinda Hultsfredi, kus toimus pidu. Ta läks sinna otsima Alfredit, kes oli sõdur ja tema hea sõber. Alfred meisterdas talle püssi. Emilil tuli seal hea mõte kejata, et süüa saada. Ta teenis oma mütsi sisse üsna palju raha ja tänu sellele sai ta sõita ka karuselliga, mis talle väga meeldis. Emil aitas kinni nabida varga Värvu. Täiskasvanuna sai Emilist vallavolikogu esimees. W. Hauf Väike Mukk Raamatust „Seitsme maa ja mere taga“
annaabi.ee 
