pool, peamiselt järvest idas (Vehendi ümbruses), endisi rannamoodustusi (luited). Jääjärvede kuhjetasandikke leidub ka Võrtsjärvest põhja pool (Väikese Emajõe orundis). Kuigi Võrtsjärve ase on tüüpiline liustikukündenõgu, kus kõikide jäätumiste ajal valdas kulutus, paljandub aluspõhi siiski vaid vähestes kohtades (Tammel, Trepimäel, Limnoloogiajaama juures). Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7-25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen. Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine ja karbonaadirikas ning see lasub enamasti otse devoni setetel ning selle paksus
välja Kambriumi keskel), puuduluksed käsijalgsed (brahhiopoodid), käsnad, meduusid, ussid ja paljud problemaatilise kuuluvusega organismid (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kambrium.html). Joonis 3. Kambriumi ajastu elusorganismid Eestisse jättis kambriumi ajastu maha 100-240 m paksused liivakivide, aleuroliitide ja savide kihid, mis osaliselt paljanduvad Põhja-Eesti paekaldas ja jaotatakse siin Lontova, Lükati ja Tiskre kihistuks. Need liivad ja savid settisid meie alal olnud suures sisemeres, mis ajastu alguses ulatus Oslo lähistel üle Lõuna-Soome ja Baltimaade Põhja-Uuralini. Et selles meres kuhjus ainult liiva ja savi oli tingitud kõrge mägismaa lähedusest. Nimelt tekkisid Skandinaavia poolsaare kohal aguaegkonna lõpul võimsad mäeahelikud.
Võrtsjärve nõkku suundusid. Oiu ja Vaibla vahelisele lõigule kandsid jääaegsed liustikujõed kihiti lubjarikast liiva ja kruusa, sekka suuremaid kivirahne ja munakaid. Väga tüsedad jäävee setted ei ole, liiva- ja kruusakihi paksus Vaibla voorel on ehk meeter või paar. 4) Aluspõhja iseloomustus: Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7- 25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen. Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine ja karbonaadirikas ning see lasub
kuhjumiskiirus loomsete organismide elutegevuseks soodne ning selle tõttu ei ole Eesti vendi ladestust faunajäänuseid ega ka nende elutegevuse jälgi leitud. Vendi rakenduslik tähtsus seisneb eelkõige selle purdkivimiga seotud suurtes põhjaveevarudes. Koos lasuvate alamkambriumi setenditega moodustab vendi liivakivide ja aleuroliitide kompleks nn. kambriumivendi põhjaveekompleksi. Kambriumi ajastu Pikem maismaa periood (570480milj. a.t.), mille vältel osa varem tekkinud settekivimid ära kulutati ja murendmaterjal minema kanti. Järgneva mitmekümne miljoni aasta jooksul oli Eesti ala kord rohkem, kord vähem normaalsoolsusega mere poolt üle ujutatud ja selle veekogu põhja settisid mitmesugused liivad ja savid.
annaabi.ee 
