loomade käitumist, taimi ja nende omadusi Nöörkeraamika kultuur Levis umbes 3000. aasta paiku eKr Savinõusid ilustati nöörijäljendiga Teine iseloomulik tunnus oli venet ehk paati meenutavad , hoolikalt lihvitud ja sissepuuritud silma aukudega kivikirved Idas ulatusid nöörkeraamika kurltuurid Volga, läänes Reini jõeni , lõunas peaaegu Alpideni Rahvastik tegeles loomakasvatusega Suurem tähtsus oli maaviljelusel Arvatavasti tegeleti aletamisega Asulad paiknesid piirkonandes, kus leidus rohumaid loomadele ja sobivat mullakihti maaviljeluseks Asulapaiku iseloomustab õhuke kultuurikiht ja vähesed leiud Sellele on kaks seletust 1 ei elatud pikemalt ühes kohas paigal vaid otsiti uusi maid karjale ja põlluharimiseks 2 suuremad kogukonnad olid jagunenud omaette elavateks üksikperedeks , kes ei jätnud kuigi palju avastatavaid jälgi Matmiskombed on teised:
Nöörkeraamika kultuur Umbes 3000. a. paiku eKr hakkas Eestis levima uus arheoloogiline kultuur. Savinõusid kaunistati nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamika kultuurile. Võeti kasutusele venet meenutavad kivikirved. Nöörkeraamika kultuuri rahvas hakkas tegelema loomakasvandusega. Peeti kitsi, sigu, veiseid, lambaid. Maaviljelusel oli suurem tähtsus võrreldes kammkeraamika kultuuriga. Kasvatati kaera, nisu, otra ja tegeleti vähesel määral ka aletamisega. Ka matmiskombed muutusid. Nüüd maeti surnuid asulatest eemale kõrgematele küngastele. Arvatakse, et surnu võis olla kägaras ja kõvasti kinni seotud. 3. Kirjelda erinevaid linnusetüüpe, asustust (külad), analüüsi linnuste rajamise areaali ja aega. Linnuseid hakati ehitama umbes 8. sajandi paiku. Neid ehitati ka keskmisel rauaajal (u 450 800), kuid tunduvalt rohkem ehitati neid viikingiajal (u 800 1050).
Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi aletamisega. Aleletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Levima hakkas ka söödiviljelus - maaharimisviis, mille käigus kasutatud maa jäeti sööti, kasutades seda vahepeal karjamaana
lihvitud sissepuuritud silmaaukudega kivikirved. Nöörkeraamika kultuur hakkas arvatavasti levima tänapäeva Valgevene ja Poola aldelt. Ulatus Volgast Reinini, lõunas Alpideni. Elanikkond tegeles karjakasvatusega (kitsed, lambad, veised, sead) ja vähesel määral ka maaviljelusega (oder, nisu, kaer). Arvatvasti tegeldi aletamisega väikestel põllulappidel. Maad hariti kivi- ja puukõblaste abil. Asulad paiknesid piirkondades, kus leidus rohumaid koduloomadele ja sobivat mullakihti maaviljeluseks. Asulapaiku iseloomustab õhuke kultuurkiht ja vähesed leiud. Kalmistud rajati asulast väljapoole, veidi kõrgematele küngastele. Surnud asetati haudadesse kägarasse külili, sageli käed pea all. Surnuid võidi enne matmist kinni siduda
MULLA VILJAKUS Kõik mulla omadused (füüsikalise, keemilised, lõimis, reziimid jne. ) mõjutavad muldade kasutussobivust ja viljelusvärtust. Mulla viljakus on spetsiifiline kvalitatiivne tunnus, mis avaldub tema võimes rahuldada taimede kasvunõudlusi. Eristatakse kahte viljakuse liiki: 1) looduslik- avaldub seal, kuhu inimene oma tootmistegevusega ei ole sekkunud (pole raiunud, heina teinud jne. ), see on mullaviljakus loodusliku taimekoosluse all. 2)kunstlik- kujunemine algas juba aletamisega. Viljakusest räägitakse põhiliselt kultuurtaimede suhtes. Viljakust võib käsitleda kahest asbektist lähtuvalt. Eristatakse potensiaalset ja efektiivset looduslikku või kunstlikku viljakust. Potensiaalne viljakus on mulla viljakuse kvalitatiivne avaldumine mulla omadustes, reziimides, lõimises jne. , efektiiven viljakus on viljakuse kvantitatiivne avaldumine produktsiooni tasemes, mida metsa puhul väljenatakse tihumeetrites, rohumaal heinasaagi suurusena, põllul saagi suurusena
annaabi.ee 
