aasta tasemele, peaks aastane per capita tulutaseme juurdekasv olema 15%. Isegi meile äärmiselt soodsal 1997. aastal oli see eespool viidatud andmetel vaid 11,5%. Seega ei saa siirderiikide jaoks olla majanduskasv ainus arengueesmärk ega arengut kindlustav tegur. Ühiskonnaliikmete subjektiivselt tajutava heaolu (rahulolu) oluliseks aspektiks on poliitiline stabiilsus ja sotsiaalne turvatunne. Soov iga hinna eest majanduskasvu tagada viib paratamatult nende vähenemiseni (Alesina/Perotti, 1993: 3). Samas on liialt ebaühtlase tulujaotuse ühtlustamisel ühiskonda stabiliseeriv toime. Enamik inimesi võrdleb oma elatustaset teiste tarbimisvõimalustega sama riigi piires. Kui erinevusi tajutakse suurel määral põhjendatutena, ollakse oma eluga rahul. Seda muidugi juhul, kui sissetulekud võimaldavad normaalselt (majanduse ja ühiskonna arengutaset arvestades) ära elada. Rahulolu kaudu saab majanduse arengutaset hinnata vaid käesoleval ajahetkel. Heaolu
ühiskondlikus mõttes õigeks, vaid soovist riigivõimu juurde jõuda. Selle teooriaga määratakse “mediaanvalija”, valimistulemus ja seega ka valitsuse poolt teostatava rahanduspoliitika iseloom. Nordhaus ja Frey leidsid aga, et konjunktuuritsükleid arvestades on valitsejatele kasulik, kui majanduse olukord kujuneks soodsaks just valimiste ajaks. Hibbs leiab, et konjunktuuritsükleid põhjustavad parteide huvid. Alesina ja Rosenthal usuvad aga, et majandustsüklite põhjustajaks on jäigad palgakokkulepped koos määramatu valimistulemusega. *Optimaalse maksustamise teooriat arendasid edasi Diamond ja Mirrlees. Teoorias võetakse aluseks mingi maksusumma ja püstitatakse küsimus: kuidas jaotada see summa parimal viisil üksikute toodete, tootmistegurite või indiviidide vahel. Hinnasuhete suhtes neutraalne maks ei ole reaalselt rakendatav. Seega küsitakse, milline oleks paremuselt
näitab, et võivad tekkida halvad kollektiivsed otsused selles mõttes, et tulemus sõltub nende hääletusele panemise järjekorrast. Demokraatia majanduslik teooria lähtub Downsi seisukohast, et poliitikud järgivad valijate eelistusi ja peavad neid õigeks vaid seetõttu, et nad soovivad riigivõimu juurde jõuda. Downs käsitleb ka mediaanvalija mõsited, mille alusel valivad erakonnad mediaanvalija ja kujundav enda poliitika sellest lähtuvalt. Teooriat arendavad Nordhaus, Hibbs, Alesina jt, kes toovad sisse konjunktuuritsüklid. Optimaalse maksustamise teooria näeb ette, et kõigepealt võetakse aluseks soovitav maksusumma ja uuritakse, kuidas seda kõige paremini jaotada üksikute toodete, tootmistegurite või indiviidide vahel. Otsitakse lahendust, mis kutsuks ressursside paigutuses esile võimalikult vähe moonutusi. Peale II MS arendasid teooriat Diamond ja Mirrlees. Teooria on küll teaduslikult huvitav, kuid ei käsitle institutsioone, kus kulu- ja
kuidas käituda, mis on lubatud ja mis mitte. On olemas rahvuslik või ajalooline arusaam sellest, mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis on halb. Aga USA-s on eri maailma piirkondadest- kultuuridest pärit inimestel täiesti erinev arusaamine maailmast. Ja siinkohal tulebki mängu vahendaja (advokaat), kes peab olema justkui masinaõli, aitama kaasa sellele, et riik toimiks. Harvardi ülikooli majandusprofessor Alberto Alesina väidab, et USA väiksema sotsiaalabi põhjus peitub just nimelt riigi rassilises, kultuurilises ja religioosses mitmekesisuses. Valgetel keskklassi ameeriklastel on lihtsam pidada vaeseid riikliku toetuse saamiseks vähem vääriliseks, kui nad mõtlevad neist kui teistsugustest. On lihtsam ükskõikne olla, kui pidada vaeseid enamasti mustadeks ja latiinodeks. Norras, kus nii rikkad kui ka vaesed on valged, blondid ja
annaabi.ee 
