See-eest suutis Ott Lepland muuta iga esituse maitsekalt leplandlikuks. Oma võimsa lauluhäälega pani ta saali endaga kaasa hingama ning suutis tekitada kuulajatel sideme Alenderiga. Ott Lepland esitas kontsertil kokku neli laulu: ,,Usaldus", ,,Küll ma sind ootasin", ,,Sa ütlesid, näkku ei lööda" ning ,,Elame veel". Kõige enam paistis oma esitusega silma vanameister Riho Sibul, kes suutis väga edukalt anda edasi Alenderi mõttemaailma, pannes sedasi ka kuulajad Alendrit ennast paremini mõistma. See, kuidas Sibul istus laval, kitarr käes, lava õrnalt valgustatud, muutis minu arvates Alenderi kuulajatele veelgi rohkem südamelähedaseks. Ma usun, et Riho Sibula kaasamine sellesse projekti oli suurepärane mõte, sest ta tundis isiklikult Alenderit ning suutis tänu sellele kontserdielamuse muuta veelgi erilisemaks. ,,Oma saar", ,,Kevade", ,, Üks väike rõõm" need kolm pala esitas Riho Sibul. Minu arvates sobisid need palad ideaalselt
URMAS ALENDER UNUSTAMATU ROCKITÄHT Koostaja: Jaanika Niklus Urmas Alendri elulugu · Sündis 22.novembril 1953 Tallinnas · Esimesed 8 aastat elas ta Odra tänaval vanas puumajas · Tal oli üks õde · Isa oli meremees · Lasteaias Urmas ei käinud · Hiljem kolis ta Lasnamäele · Kogus koolis kuulsust koomikuna · Alendrit köitis kooliajal ujumine, lauatennis, viievõistlus ning markide kogumine · Armastas väga kalal käia, õmmelda ning tundis huvi mootorite, eriti tsiklite vastu · Oma muusikalised anded päris ta ilmselt meremehest isalt, kes oskas akordionit mängida. Ja elutee jätkub kooliajaga...... · Esimene pill, mida ta proovis, oli onutütre kitarr · Kitarrimängu hakkas ta õppima koos lahutamatu sõbra ja klassivenna Tiit Haagmaga
Esimene pill mida aga Urmas Alender 5 proovis mängida oli kitarr. Omal ajal hindas ta meeletult selle aja suurkujusid - Artur Rinnet ja Georg Otsa. Seitsmendas klassis hakkas Urmas oma hea sõbra ja klassikaaslase Tiit Haagmaga bändi tegema, mille nimeks pandi ,,Varjud". Hiljem ta mängis ka ansamblis ,,Andromeeda". Tiit Haagma oli oma elu pühendanud nii muusikale kui purjetamisele. Kui Urmas Alendrit kutsuti, läks ka tema merele, mitte küll hea meelega ta kartis merd ja armastas merd. Kui Alender lõpetas 1972 aastal kooli, soovitas Rein Rannap tal lavakunstikateedrisse minna, kuid Urmasel oli järeleksam. Järgmisel vastuvõtul 1974. aastal astus Urmas lavakasse. Selle lõpetas ta 1978. aastal ning läks tööle Nukuteatrisse, kus ta vähest aega töötas, kuid siis sai selgeks, et bändi tegemine oli talle siiski tähtsam. Ta loobus ta
alguspunktiks. 1981. aastal pidas Ruja oma kümne aasta juubelikontserti Tallinna Linnahallis, millest võtsid osa külalisesinejatena Põldroo ja teised. See oli ansambli jaoks tähtsaks sündmuseks ning uue dekaadi alguseks. Nagu ka varasemalt, esines koosseisus probleeme. Pärast mitmeid esinemisi ja dokumenteeritud kontsertfilme tekkisid 1983. aastal jällegi komplikatsioonid. Rannap lahkus taas teiste projektide asjus ansamblist, mis irooniliselt kaasasid ka Alendrit ja Kuulbergi. 1.4 Neljas periood (1985-1988) - HILINE RUJA Juba 1985. aastal liitus bänd uuesti. Solistiks jäi taas Alender ning kitarristiks Nõgisto. Liitus veel pianist Igor Garsnek ning jällegi oli uus Ruja valmis. Samuti tuli taas bändi Haagma ning Toomas Rull trummariks. Sellest sai neljas ja viimane ,,klassikaline" koosseis. Muusikuterühm taaskülastas progressiivset rocki , kuid siiski modernsemal, kaheksakümnendate viisil
Isa tõi Urmasele reisidelt palju huvitavaid mänguasju kaasa, kõige rohkem aga püstoleid, mida Urmas tal palus tuua koos teksastega, millel pidi olema hästi palju taskuid. Kuigi Urmasel oli palju püstoleid ja ta nendega tüdimuseni mängis, ei arvanud ta kunagi, et vägivald on probleemide lahenduseks. Sellest põhimõttest ajendatuna ei võitnud ta koolis kuulsust kaklejana, vaid koomikuna. Tal pruukis vaid grimassi teha ja juba oli ta suutnud kõik naerma ajada. Alendrit köitis hoopis ujumine, lauatennis, viievõistlus ning markide kogumine. Ka armastas ta väga kalal käia, õmmelda ning tundis huvi mootorite, eriti tsiklite vastu. Urmas leidis, et võimalikult palju asju tuleb läbi proovida. Oma muusikalised anded päris ta ilmselt meremehest isalt, kes oskas akordionit mängida. Alender kartis merd ja armastas merd. Ta oli väga huvitav inimene ning ütles juba kusagil 1976 aastal, et upub. Kaaslased ei osanud seda
annaabi.ee 
