keskmine vaadeldud väärtus, näitab alampopulatsioonisisest kõrvalekallet HWT-st, võimalikku iseviljastumist või inbriidingu tulemusel. FST võrdleb deemide eeldatavat heterosügootsust võimaliku tervikpopulatsiooni heterosügootsusega, näitab kuivõrd alampopulatsioonidesse struktureerumine muudab alleelisagedusi alampopulatsioonides. Näitab, kui suur osa varieeruvusest on jagatud alampopulatsioonide vahel. FIT näitab seda, kas tervikpopulatsioonina annaksid deemid välja H-W tasakaalus oleva populatsiooni või on ka siis heterosügootsuses erinevused. 8. Seletada, mida kujutavad endast heterosügootsusindeksid (HI, HS ja HT). HI - Keskmine vaadeldud heterosügootsus iga alampopulatsiooni sees.
kahealleelsel lookusel kahe või kolme populatsiooni vahel. FIS on iga alampopulatsiooni sisese heterosügootsuse keskmine erinevus vaadeldud ja HW eeldatava heterosügootsuse vahel, mis tuleneb mittejuhuslikust ristumisest. Suhteline erinevus indiviidide ja alampopulatsioonide vahel. Alampopulatsioonis võib avaldada mõju LV, triiv, inbreeding, mistõttu heterosügootsus võib olla nii negatiivne kui positiivne, seega -1≤F IS≤1. Kui FIS>0, siis on alampopulatsioonides heterosügootide defitsiit. FST on alampopulatsioonides alleelisageduste divergeerumise tõttu toimuv heterosügootsuse vähenemine. See on erinevus (suhe) alampopulatsioonide keskmistatud heterosügootsuse ja tervikpopultatsiooni eeldatava heterosügootsuse vahel. Väärtus lõigus [0,1], kuna struktuur tähendab alati heterosügootsuse puudujääki. Kui FST>0, siis on kahel alampopulatsioonil keskmiselt vähem heterosügootsust, kui kogu populatsioon oleks panmiktiline.
kuivendamine, kõrbestumine ● elupaikade fragmenteerumine – suured ja sidusad elupaigad eraldatud väiksemateks tükkideks teede, põldude, linnade jm poolt; allesjäänud elupaigalaigud on tihti üksteisest isoleeritud ja paiknevad muudetud maastikus; servaefekt, killustumine piirab liikide levikut ja uute alade koloniseerimist, toitumisvõimalused vähenevad; alampopulatsioonides lähiristumissurve, geenitriiv ● elupaikade kahjustamine ja reostamine – ülekarjatamine muudab liigilist koosseisu, põhjatraalimine hävitab merepõhja õrna elustikku; reostumine pestitsiididega – bioakumulatsioon; veereostus tööstus- ja olmejäätmetega, eutrofeerumine; õhureostus – happevihmad, fotokeemiline sudu, toksilised metallid ● globaalne kliimamuutus – kasvuhooneefekt – atmosfäärigaasid peavad kinni maapinnalt
elupaikade hävimine maakasutuse muutus, metsaraie intensiivistumine, märgalade kuivendamine, kõrbestumine, elupaikade fragmenteerumine suured ja sidusad elupaigad eraldatud väiksemateks tükkideks teede, põldude, linnade jm poolt; allesjäänud elupaigalaigud on tihti üksteisest isoleeritud ja paiknevad muudetud maastikus; servaefekt, killustumine piirab liikide levikut ja uute alade koloniseerimist, toitumisvõimalused vähenevad; alampopulatsioonides lähiristumissurve, geenitriiv elupaikade kahjustamine ja reostamine ülekarjatamine muudab liigilist koosseisu, põhjatraalimine hävitab merepõhja õrna elustikku; reostumine pestitsiididega bioakumulatsioon; veereostus tööstus- ja olmejäätmetega, eutrofeerumine; õhureostus happevihmad, fotokeemiline sudu, toksilised metallid globaalne kliimamuutus kasvuhooneefekt atmosfäärigaasid peavad kinni
annaabi.ee 
