(kolmandast abielust). Andres Larka astus vabatahtlikuna sõjaväkke septembris 1899. Sõjaväeakadeemia lõpetamisel mais 1912 autasustati teda 3. järgu Anna ordeniga. Esimeses maailmasõjas osales 40. jalaväediviisiga lahingutes Saksa vägede vastu Ida-Preisimaal ja Poolas. Temast sai 1918. aastal Eesti Ajutise Valitsuse esimene sõjaminister, ühtlasi Eesti sõjaväe ülem. Larka ülendati Ajutise Valitsuse otsusega 8. märtsil 1918 kindralmajoriks, kuigi omas vaid alampolkovniku aukraadi. 26. novembrist 1918 nimetati Andres Larka Peastaabi ülemaks. 1925. aasta jaanuaris lahkus Andres Larka sõjaväeteenistusest tervislikel põhjustel ning siirdus Sveitsi ravile. Autasumaana eraldati Harjumaa Saue vallas Voore mõisa südamest 55,44-hektariline krunt. Larka ühines suvel 1928 vabadussõjalaste liikumisega. Oli jaanuarist 1930 augustini 1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu
Kõik kontaktid ja operatiivvõrgud hävitati. Jaanuaris 1990 naasis Putin kodumaale. Putin väidab, et talle pakuti tööd KGB keskaparaadis, kuid ta keeldus, sest nägi, et Nõukogude Liidul ei ole tulevikku. Ta oli pettunud asjatu töö pärast, sest nende informatsiooni ei kasutatud ja nõuandeid ei arvestatud. Teine seletus Moskvasse minekust keeldumise kohta on tahtmatus perekonda Moskvasse viia. Ametlikult lahkus Putin KGB tegevteenistusest 1992. aasta algul alampolkovniku auastmes. Kuni selle ajani sai ta KGB-st ka töötasu, mis ületas tema töötasu Leningradi nõukogus. KGB-st lahkus ta enda sõnul sellepärast, et üks Leningradi nõukogu saadik, kes teadis, et ta töötab KGB-s, hakkas teda santazeerima, tahtes saavutada temalt teenet. Putin pidas otsust KGB-st, kus tal oli stabiilne positsioon, lahkuda Anatoli Sobtsaki ebakindla poliitilise tuleviku tõttu riskantseks. "Mul tuli teha küllap kõige keerulisem otsus oma elus."
Johan Laidoner Sündis 12. veebruaril 1884 Viiratsi Vallas Sakalamaal. Lõpetas 1905.a. Vilniuse Sõjakooli oma lennu parimana, teenis Gruusias, pääses 1909.a. kindralstaabi akadeemiasse, mille lõpeats 1912.aastal. I Maailmasõja ajal ülendati Laidoneri korduvalt kuni alampolkovniku auastme ja diviisi staabiülema ametini. 1917. aasta lõpul asus juhtima 1. Eesti diviisi, korraldas riigikaitset ja välisabi. 1918 määrati J. Laidoner vägede ülemjuhatajaks, kellena viis sõja võiduka lõpuni. Tegutses ülemjuhatajana ka pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurumist. Laidoner korraldas ümber riigikaitse ja taastas Kaitseliidu tegevuse. Samal ajal oli ta aktiivne riigikogu liige, esindas Eestit Rahvasteliidus ja rahvusvahelistel konverentsidel. Riigi
abielu ja 1913. aastal sündis poeg Michael Laidoner, kes aga viieteistkümne aastasena sooritas enesetapu. Esimese maailmasõja puhkemisel määrati Laidoner III Kaukaasi korpuse staapi. Oma vapruse ja juhtimisoskuse eest pälvis mees korduvalt tunnustust. Juba 1914. aasta novembris ülendati Laidoner kapteniks ja sai 1915 diviisi staabiülema kohusetäitjaks. Sama aasta lõpul määrati 31-aastane Laidoner rindestaabi luureosakonna ülema abiks. Järgmine aasta tõi kaasa alampolkovniku õlakud ja diviisi staabiülema ameti. Ühtlasi teenis Laidoner lahinguohvitseri aumärkide ,,raudse komplekti" ja suhteliselt harvaesineva Georgi kuldmõõga ,,Vapruse eest". Vene armees teenimise ajal säilitas mees tiheda kontakti kodumaaga. Teda huvitas Eesti poliitiline areng ning selle huvi rahuldamiseks jälgis ta palju lehti. Taolised jooned iseloomusatvad enamikku vähemusrahvusest ohvitsere. Vene ohvitserkorpus elas samal ajal
annaabi.ee 
