Referaat Gustav Suitsu algatusel loodi 1905. aastal Tartus olulist rolli mänginud kirjanduslik ja üldkultuuriline noorteliikumine Noor-Eesti, kuhu kuulusid noored eesti haritlased, teiste hulgas ka Friedebert Tuglas, Johannes Aavik ning Villem-Grünthal Ridala. Noor-Eestit on nimetatud ka agressiivseks kultuurpoliitiliseks liikumiseks, mis seadis oma ülesandeks eesti ühiskonna muutmise. Nende eesmärk oli väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest ning saavutada eurooplus. Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja (1918-1920) ajal olid kultuurielu ja kirjandus ajutiselt surutud kitsamatesse raamidesse, ent iseseisvas Eestis tekkis kultuuri arenguks taaskord uusi võimalusi ja kirjanduselu elavnes kiiresti. Vabadussõja-järgses kirjanduses kajastus veel Vene revolutsioonide poliitiline ja ideoloogiline mõju. Peale detsembrimässu 1924. aastal suurenes kirjanike loominguline aktiivsus, sellele aitas kaasa 1925
jmt. 1912 sai Noor-Eesti avaliku ühingu õigused, Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus. Avaldati viis Noor-Eesti albumit (I 1905, II 1907, III 1909, IV 1912, V 1915) ja koguteos „Võitluse päevil” (1905) ning anti välja ajakirju Noor-Eesti (1910–11) ja Vaba Sõna (1914–16). Noor-Eesti astus avalikkuse ette 1905. aasta revolutsiooni kõrghetkel murrangulise taotlusega väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest. Kõige tähtsamaks peeti eurooplust („Enam euroopalist kultuuri!”), mida seostati peamiselt uusromantismist lähtuvate, sageli vastandlike esteetiliste ja ühiskondlike taotlustega. Eesmärk oli käsitada Eestit kui Euroopa osa, tähtsustati pahempoolsust ja sotsialismi, kuid ka individualismi (isikuvabadust), kultuuri eneseteadlikku loomingulist ja süvarahvuslikku (tõulist) lähtealust, realismi ja romantismi,
1551 kutsus tsaar kokku kirikukogu, mis sai tuntuks kui Stoglavõi, (Sajapealine). Kas Ivan pidas selle kõne, mida kirjeldused talle omistavad, pole päris kindel. Kui ta seda tegi, siis olid tema mõtteavaldused osav segu ähvardustest ja meelitustest. Ühelt poolt meenutas ta kirikumeestele Soodoma ja Gomorra saatust, mis ei tahtnud oma meelt parandada. Teiselt poolt kuulutas ta end kahetsevaks patuseks. Sajapealise kirikukogu otsused olid segu alalhoidlikkusest ja uuendustest. Kinnitati ikoonimaali ja kirikumuusika tavapärased vormid ning mõisteti hukka ilmalik muusika ja näitemängud. Üks otsus kohustas õigeusklikke mehi Õnnistegija eeskujul habet kandma, teine keelas süüa verivorsti. Vaimulike kuritarvitused ja liiderdamine mõisteti hukka. Kiriku maaomand ja maksusoodustused kuulutati puutumatuiks, kuid kui kirik tahtis edaspidi uusi valdusi soetada, vajas ta selleks tsaari heakskiitu
kõrgemat palka. Naise (aga üldse eesti inimese) mõttevool areneb sealjuures edasi: kui veelgi pingutan, küllap siis saan ka parema palga. Sellises lootuses võivadki nad ilmselt kõrgemast palganumbrist unistama jääda. Naised on harjunud/leppinud madalama tasutatusega ja tööandatel ei tule ilma konkreetse naiste signaalita mõttessegi, et naiste palk peaks olema võrdne meeste omaga. Selline on minu meelest tüüpnäide Eesti inimese alalhoidlikkusest ja kannatajameelest, kes arvab , et külll olukord paraneb kui aga ise ennast muudan. Tithipeale lahenebki asi, kuna naisel harjub oma allasurutusega, ega oskagi midagi paremat tahta. Kui aga pole enam soove, pole ka probleemi. Et soolise võrdõiguslikkuse ideed laiade rahvamassideni tuua selleks ongi vaja ennekõike lüket kõrgemalt seadusandlike võimuorganite poolt. Kodanikualaatused ja kolmas sektor ei oma Eesti ühiskonnas veel nii palju kandepinda ega legitiimsust
Ridala, Bernhard Linde, Paul Ruubel jmt. 1912 sai Noor-Eesti avaliku ühingu õigused, Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus. Avaldati viis Noor-Eesti albumit (I 1905, II 1907, III 1909, IV 1912, V 1915) ja koguteos ,,Võitluse päevil" (1905) ning anti välja ajakirju Noor-Eesti (191011) ja Vaba Sõna (191416). Noor-Eesti astus avalikkuse ette 1905. aasta revolutsiooni kõrghetkel murrangulise taotlusega väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest. Kõige tähtsamaks peeti eurooplust (,,Enam euroopalist kultuuri!"), mida seostati peamiselt uusromantismist lähtuvate, sageli vastandlike esteetiliste ja ühiskondlike taotlustega. Eesmärk oli käsitada Eestit kui Euroopa osa, tähtsustati pahempoolsust ja sotsialismi, kuid ka individualismi (isikuvabadust), kultuuri eneseteadlikku loomingulist ja süvarahvuslikku (tõulist) lähtealust, realismi ja romantismi, estetismi ja uuemat
annaabi.ee 
