preemiaid valitsuse, asutuste ja ettevõtete poolt, nt. Eesti Kultuurkapitalilt. Oluliseim nendest oli riigivanema auhind- kirjaniku talu- Lagle talu (Õismäel), mis anti August Mälgule mereteemalise loomingu eest (rannatriloogia: ,,Õitsev meri", ,,Taeva palge all", ,,Hea sadam"), kuid arvati, et selle saab hoopiski Tammsaare oma ,,Tõe ja õiguse" II-V köite eest. Selline stipendiumite jagamine aitas kirjanikel jätkuvalt kirjandusmaastikul püsida. Seega trükisõnas aktualiseerusid rahvusega seotud probleemid- rahvusteadvus, rahvuslik enesehinnang ja omapära. Kritiseeriti tolle aja noorte kirjanike võõrmõjulisust. Rahvusliku omapäraga seoti ka elulähedust- selle algatas Tarapitale järgnenud rühmitus Kirjanduslik Orbiit. Kirjanike hoiak oli kriitilises olukorras demokraatlik ja iseseisev. Tekkisid uued maailmavaated, mis avaldusid kirjanduses. 1934. aastal toimus Konstantin Pätsi riigipööre (algas vaikiv ajastu), mis mõjutas eesti
Haberkorn, Pope, Gilmore, 2012). Sotsiaalpedagoogika mõistet võib määratleda paljudest aspektidest. Semantiliselt koosneb mõiste kahest sõnast – sotsiaalne ja pedagoogika. Neist esimene, sotsiaalne, määratleb teist, pedagoogikat. Nii võib öelda, et sotsiaalpedagoogika on „sotsiaalne pedagoogika“, ning küsida, mis teeb pedagoogika sotsiaalseks (Hämäläinen, 2001). Sotsiaaltöö ning –pedagoogika ajalugu uurides tähelduvad nende sarnased juured: mõlemad aktualiseerusid ühiskondlike formatsioonide vahetumisest põhjustatud sotsiaalprobleemide süvenedes – ühisnimetajaks on seega probleem, anoomia, normatiivne pinge. Vastuolu täheldub kooliski – ühelt poolt modernistlikud normid, teisalt postmodernistlik noortekultuur. Et 20. sajandi 90ndaist algas ka Eestis uus ja polüprobleemne etapp, pole sotsiaalteaduste 2
iseseisvusest, ekspressiivne väline vorm (füüsilisus, agressiivsus ja mängulisus) kasvas välja tegijate seesmisest ängist, protestist ja raevust, mille ajendiks olid nõukogude suletud 33 ühiskonna süvenev õhupuudus ja lootuste kuhtumise paine – eeskätt nn. Praha kevade sündmuste mahasurumise järel 1968. aasta augustis. Esteetilisi mõjutusi saadi Artaud’lt, Grotowskilt ja Brookilt, uue teatriparadigma kesksete mõistetena, sh. uuete printsiipidena näitlejatöös aktualiseerusid mäng ja müüt – tähistades tagasipöördumist teatri algallikate juurde. Hermaküla ja Toominga kõrval oli uuenduse kolmandaks oluliseks nimeks Kaarin Raid – tema lavastused tõid suurtele sümbolitele lisaks mängulist kujundlikkust (Neimar 1996: 9). Teatriuuenduse kui nähtuse ja protsessi kohta – selle tipp-aastateks peetakse ajavahemikku 1969–1972, mida kroonisid „Tuhkatriinumäng” ja „Laseb käele suud
Väikeste asjade poettika (Viivi Luik) Lauluteksti osakaal luules kasvab Absurd ja ioonia Undergroundis ka muud (ropendamine, rockkultuur jms) Kui 60ndate lõpus tundus, et modernistlik laine hakkab domineerima, sisi 70ndate lõpul enam ei tundu. Uusromaniline peatee on ikka siis peatee. On ootuspärane, et on võimalik rääkida humanistliku ja rahvusliku hoiaku uuest tulemisest. Luulekeel muutus staatilisemaks. Looduslähedased teemad aktualiseerusid – sellega ei saa ka absolutiseerima midagi hakata. Toimub teravam pooldumine. Ühelt poolt on tugev tagasi juurte juurde ideoloogia, teisalt hakkab välja kujunema linna hoiak. Eriti tähtis on see, et lauluteksti hakatakse luulena paremini aktsepteerima. Varem tundus, et laulutekst on midagi tühisemat ja tõeline luule on ikka kirjalik luule. Kõvad roppused tulevad luulesse, kuid nad ei pääse trükki ja jäävad kuhugi käsikirjadesse ja suulistesse vormidesse ringlema.
annaabi.ee 
