Järgnevalt on püütud diskuteerida eeltoodud teeside üle. Teatavasti ei saa miski sündida mittemillestki. Nii õelusel kui ka lahkusel on oma juur ja vili. Oluline on vaid situatsioonide kulg, inimese reaktsioon ärritajatele, teod, mis võivad olla kõrgeimalt vooruslikud või inetult patused. Oluline on kogemus, kuid sellest veel tähtsamal kohal lasub mõistus, mis on põimunud ühega keha vormidest hingega. Aristoteles nimetas seda esimeseks aktuaalsuseks. Teisisõnu võib väita, et mõte on iga teo läte, isegi reflektoorse. Mõtiskledes positiivsetest ning õilsatest isikuomadustest, aktiveerib inimene oma ajus piirkonna, mis kutsub esile just neid karakteritunnuseid. Asjaoludest ajendatuna võibki pühak muutuda mephistopheleslikuks olendiks, kuid elus on vähe olnud taolisi olukordi, kus mõni preester kaotab aru. Ta hoiab oma alateadvuse tasandil teatud liiki
" Aristotelese järgi on kogu tegelikkusel kaks momenti: 1. aktuaalne-olemine / aktuaalsus / teostus / teoses-olu (kr. enérgeia) see on, mille alusel tegelik(kus) on see, mis ta parasjagu on 2. võimalik-olemine (kr. dynamis) see on, mille alusel on tegelikkusel võimalus saada millekski muuks kui see, mis ta parasjagu on. Seda nimetatakse potents'iks (lad. potentia võime, võimalikkus, suutlikkus) Liikumine - üleminek potentsist aktuaalsuseks. See üleminek eeldab alati põhjust, mis paneb ülemineku toime, s.t eeldab toimepõhjust. Aristoteles uurib oleva olemist, analüüsides muutusi, mis leiavad aset substantsidel. Liikumine ühest kohast teise on vaid üks sääraseid muutusi. Teised muutused käivad kvantiteedi (nt suurenema vähenema), kvaliteedi (nt haigestuma tervenema), suhete kohta, milles substants viibib (nt lähenema kaugenema) jne.
/.../ Ainult animaalne inimeses läheb tagasi loomale, mitte aga spetsiifiliselt inimlik temas, tema vaim ja selle kultuurilooming (Pöhlmann 1994). Mõistust kui spetsiifiliselt inimlikku on ülistatud kogu uusaja. Inimene on inimene ainult mõtleva olendina. Immanuel Kanti järgi tähendab valgustus vabanemist enese süü läbi tekkinud alaealisusest. See tähendab, et olemasolevad mõistuse struktuurid tuleb täita konkreetse kogemusmaterjaliga - vaid nii muutub potentsiaal aktuaalsuseks. Hoopis teistsugune on arusaamine kõlblusest ehk südametunnistusest. Kant seadis praktilise mõistuse (südametunnistuse) inimese elus määravamaks kui puhta mõistuse. Et aga nimetatud ala inimeses on teadusele väga raskesti haaratav, kui mitte öelda kättesaamatu, jäävadki nimetatud ala probleemid teadusvälistena ka meie igapäevaelus tagaplaanile. On selge, et see ei tee neid küsimusi olematuks ega vähetähtsaks.
Igas asjas, mida me oma meelte ja aruga tunnetame, on vorm (idee) ja mateeria läbi põimunud. Ta usub platonlikult, et on olemas ka puhas vorm, igasugusele mateeriale eelneb puhas ideedemaailm, igavene ja jumalik, peab olema esimene liikumapanija jumalik vaim, vormitu mateeria liikumise algallikas, seda nimetab ülimaks hüveks või täiuslikuks olemiseks. Materiaalsuses on ka võimalikkus ehk potentsiaalsus, et võimalus realiseeruks, saaks tegelikkuseks, ehk aktuaalsuseks, peab asi püüdlema selle suunas. Vaas ja see muu värk...formaalne ja eesmärkpõhjus. Kõikidel liikidel on kalduvus areneda kõrgema poole. Kunstnik ja ehitusmeister on kui loodus ise, mis on alati liikumises ning teeb seetõttu tegelikkuseks üha uusi vorme. Entelehhia (kindlale eesmärgile suunatus). Tammetõrus on tükk pehmet puulaadset mateeriat, mille loodus on just niisuguseks teinud, et temast saaks entelehhia läbi kasvada võimas tammepuu
annaabi.ee 
