Nägemisteravus. Silma võrkkest ja tema retseptorid. Biokeemilised protsessid kolvikestes ja kepikestes. Nägemisinformatsiooni vahendavad juhteteed. Nägemiskeskused ajukoores. Nägemismeelelundiks on silm, mille valgustundlikud sensorid- kepikesed ja kolvikesed- asuvad võrkkestas. Silma optiline süsteem tagab valguskiirte fokuseerimise võrkkestale, kus tekiv vähendatud ümberpööratud kujutis. Sensorrakkudes valguse toimel tekkinud sensoripotensiaalid kutsuvad nägemisnärvis esile aktsioonipotensiaalid, mis juhitakse nägemismeele tsentraalseid teid pidi ajukoore kuklasagaratesse, kus teadvuse tasemel tekib nägemisaisting ja taju. Inimene tajub valgusena 400...750nm pikkusi elektromagnetlaineid. Silma optilise süsteemi moodustavad: sarvkest, eeskamber, lääts ja klaaskeha. Lisaks nim valgustmurdvatele struktuuridele kuulub optilisse süsteemi veel silmaava e pupill, mille kaudu reguleeritakse silma langeva valguse hulka. Silmamuna koosneb kestadest ja sisust
Troponiin ja tropomüosiin on regulatoorsed valgud, mis kontrollivad müosiini aktiivsust ja seostumist müosiiniga. Müosiin. Müosiini molekulil eristatakse pead ja saba. Peal on nii aktiiniga sidumisvõime kui ka ATPaasne aktiivsus. Aktsioonipotensiaal lihasrakkudes. Aktsioonipotensiaali tekkimiseks peavad lihasrakku sisenema kaltsiumioonid, kloriidioonid, naatriumioonid, kaaliumioonid. Libisevate niitide teooria. Aktsioonipotensiaalid (AP) liiguvad mööda motoorset närvikiudu. Signaali ülekanne lihaskiule toimub müoneuraalses sünapsis, mida nimetatakse ka motoorne lõpp-plaat. Mediaatori toimel tekib erutav postsünaptiline potensiaal motoorse lõpp-plaadi lihaskiu poolsel membraanil. AP liigub T-torukesi mööda lihaskiu sisemusse. Motoorsed üksused. Ühe motoorse närviraku poolt innerveeritavad lihaskiud moodustavad motoorse üksuse. Silmaliigutajates lihastes sisaldab motoorne üksus
Troponiin ja tropomüosiin on regulatoorsed valgud, mis kontrollivad müosiini aktiivsust ja seostumist müosiiniga. Müosiin. Müosiini molekulil eristatakse pead ja saba. Peal on nii aktiiniga sidumisvõime kui ka ATPaasne aktiivsus. Aktsioonipotensiaal lihasrakkudes. Aktsioonipotensiaali tekkimiseks peavad lihasrakku sisenema kaltsiumioonid, kloriidioonid, naatriumioonid, kaaliumioonid. Libisevate niitide teooria. Aktsioonipotensiaalid (AP) liiguvad mööda motoorset närvikiudu. Signaali ülekanne lihaskiule toimub müoneuraalses sünapsis, mida nimetatakse ka motoorne lõpp-plaat. Mediaatori toimel tekib erutav postsünaptiline potensiaal motoorse lõpp-plaadi lihaskiu poolsel membraanil. AP liigub T-torukesi mööda lihaskiu sisemusse. Motoorsed üksused. Ühe motoorse närviraku poolt innerveeritavad lihaskiud moodustavad motoorse üksuse. Silmaliigutajates lihastes sisaldab motoorne üksus
Vallnäsad (igaühes umbes 200 maitsepunga) asuvad keele tagumisel osal (keelepäral). Maitsepungi esineb ka epiglottisel, suulael ja söögitoru ülemise kolmandiku limaskestal. Maitseraku distaalne osa on kaetud mikrohattudega. Molekul, mis ärritab maitsesensorit, seondub spetsiifilises äratundmiskohas, selle tagajärjel tekib ioonikanalite läbilaskvuse ja membraanipotensiaali muutus. Kui sensoripotensiaal saavutab lävitugevuse, siis vallanduvad aktsioonipotensiaalid, mis levivad mööda maitsmismeele sensoritega ühenduses olevaid närvikiude. Kelle eesmiselt osalt annavad maitsetundlikkust edasi näonärvi perifeersed jätked, rakukehad asuvad geniikuliganglionis, tsentraalsed jätked lõpevad maitsmistuumas, mis asub solitaartrakti ehk üksikkulgla tuuma ülemises osas. Keele tagumiselt osalt juhib maitsetundlikkust keeleneelunärv, mille tsentriaalsed jätked lõpevad samuti maitsmistuumas
annaabi.ee 
