Palju diskussioone tekitav teema on negatiivsete nähtuste tolereerimine Eesti ühiskonnas. Esmapilgul võib tunduda, et meil valitseb üldine nulltolerants prostitutsiooni, narkootikumide, alkoholi tarvitamise ja vägivalla suhtes, kuid lähemal vaatlemisel jääb silma vastupidine olukord. Tallinna linnapildis on palju narkojoobes inimesi, kes tunnevad ennast südalinnas koduselt, ning kaasmaalased näivad aktsepteerivat taolist olukorda, jäädes tihti kõnealustel teemadel ükskõikseks. See ei pruugi ilmtingimata tähendada siiski heakskiitu, vaid pigem näitab ühiskonna silmakirjalikkust. Meedias on kõneainet pakkunud kanepi legaliseerimine, kus ühest vaatepunktist oleks see oluline samm heaoluühiskonna poole, kuid teisalt ei saa me hetkel hakkama isegi alkoholismi ohjeldamisega. Vastupidiselt vanemale põlvkonnale on noorem generatsioon kanepi kui mõnuaine parema kättesaadavuse suhtes sallivam
isiksusestruktuuriga. Nartsissismi liigid Mõnedest halvasti koheldud ja varajasi traumasid kogenud lastest saavad ka nartsissistid, kuid nende häirepilt on teistsugune. Herbert Rosenfeld on nimetanud sellist seisundit õhukesenahaliseks nartsissismiks. Õhukesenahalise nartsissisti eneseväärikustunne on hablas ja sõltuv välisest tagasisidest. Kui seda ei tule piisavalt, siis võib ta kokku variseda. Ta otsib lähedastelt lakkamatult seda aktsepteerivat ja armastavat pilku, millest ilmajäämist ta lapsepõlves koges. Ta on igati valmis lipitsema ja kohe süü enda peale võtma, siis kui kõik ei lähe nii nagu loodetud. Õhukesenahalise vastandiks on muidugi paksunahaline nartsissist, kes on hoolimatult küünarnukke kasvatav taktik ja kes teisi halvustab. Bateman on väljendanud 5 seisukohta, et nartsissistlik inimene kõigub nende kahe positsiooni vahel ehk siis
Antud juhul on koputus ainult tõendiks, et vaim on tõepoolest olemas. Kummitusjuttudes asetleidvad õudused võimaldavad laiendada oma emotsionaalse kogemuse piire, aga balansseerimine turvatunde ja hirmu rajajoonel on siiski vaid lõbu, mis lubab osalistel näidata end julgete ja südidena. Hoiatus- ja hirmujuttude kõrval on küllaltki levinud kujundlikud ja ülepaisutatud, naljakad või iroonilised teated, ennustamis- või ravimisvõtted, mis ei eelda tõsiselt järeleproovimist või aktsepteerivat suhtumist. Aga isikliku kogemuse piirid vajavad laiendamist ning kindlasti üritatakse vähemalt kordki saada kontakti ka üleloomuliku maailmaga. Osaliste suhe ettevõtmisse on kahtlemata individuaalselt erinev, aga valdavalt on suhtlemine vaimudega ennem närvekõditav seltskondlik mäng kui rahvausundiga seotud kardetav tegevus. !16 4. Intervjuu Viisin läbi intervjuu tuntud rahvaluule doktorandi ja Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika
Ühiskonnas, kus ei arvestata lapseea keerukust seoses sellega, et lapse arengut mõjutavad paljud faktorid, mis ei pruugi olla ainult soodsad lapse arengu seisukohast, võidakse idealiseerida lapsepõlve. Teiseks müüdiks on see, et kuna kõik täiskasvanud on olnud kord lapsed, siis peaksid nad ka teadma, kuidas olla hea lapsevanem (Halperin & Shuman, 1979). Lisaks ühiskonnas ringlevatele müütidele seoses laste kasvatamisega, mis võivad soodustada inimeste aktsepteerivat suhtumist lapse väärkohtlemisse, võib selle temaatika lõpetuseks tuua veel ühe näite. Sama fenomeni süvenemist teenivad ka muinasjutud, mida on põlvest põlve edasi antud ning mis on kandnud (järele- liikidesse. täiskasvanute kujutlust lapsepõlvest. Illustratsiooniks olgu toodud valvetus Kuid samasuguseid tendentse ei saa välja tuua kasvatuse
annaabi.ee 
