Sellest tingitult on soolestik pikk, hästiarenenud pimesoolega, mis etendab ,,kääritamisanuma" osa. (3) Enamik elab üksikult, välja arvatud küülikud. Häälitsevad ainult hädaohus olles. Jäneselised on tallulkõndijad. Jänesed liiguvad hüpates. (4) Esinemine Jäneselised tekkisid tertsiaari alguses, nende fossiilseid jäänuseid on leitud paleotseeni kihtidest. Praegusajal on nad levinud kogu maakeral, välja arvatud Lõuna-Ameerika lõunaosa ja Madagaskar; aklimatiseeritud on jäneselisi Austraalias, Uus-Meremaal ja paljudel ookeanisaartel. Nüüdisaegseid liike on ligi 60; nad koondatakse kahte sugukonda: jäneslased (Leporidae) ja viiksjäneslased ( Lagomyidae). (3) Jäneseliste kõige suuremateks vaenlasteks on paljud röövloomad: rebased, ilvesed, samuti röövlinnud, kuid ka hulkuvad koerad ja kassid. Jäneseliste seas on ka palju tähtsaid jahiloomi. (4) Huvitavat · 1996
Tema karvastik võib olla erinevat värvi - alates kuldkollasest kuni tumepruuni ja mustani. Välimuselt meenutab dingo kodukoera. Dingo toiduks on küülikud, pisikukrulised, kängurud ja koduloomad. (Parish 2005:18) 19.sajandil tõid eurooplased Austraaliasse ka teise kiskjalise rebase, kes sööb pisikukrukisi, küülikuid ja linde. 1.4. Jäneseliste selts 1.4.1. Sugukond: Jäneslased Küülik on pärit Hispaaniast ja Portugalist. 1850-ndatel aastatel Austraalias aklimatiseeritud tosin küülikut paljunesid järk-järgult sealsetes soodsates tingimustes niivõrd aktiivselt, et aastal 1988 hinnati Austraalias elutsevate küülikute arvu 200 miljonile isendile. Praegu õnnestub austraallastel teatud määral nende arvukust kontrolli all hoida. 8 lk 2. Austraaliale iseloomulikumad linnud Austraalias elab umbes 800 linnuliiki, mis kuuluvad erinevaesse perekondadesse,
Ameerikas umbes 650 000. Omal ajal elas neid aga Kanadas ja Alaskas umbes 3,5 miljonit. Selle liigi kunagine lausaline leviala meie territooriumil on katkenud paljudeks isoleeritud osaareaalideks; suurim neist paikneb Taimõril. Kokku arvatakse meie maal elavat umbes 800 000 ulukpõhjapõtra, neist ligikaudu 600 000 tundras. Minevikus oli neid loomi tunduvalt rohkem. Siiski on viimastel aastatel olukord paranenud ja ulukpõhjapõtrade arv kahekordistunud. Põhjapõtra on aklimatiseeritud Antarktikas Lõuna-Georgia ja Kerguéleni saarel. Poolkodustatud põhjapõtru leidus algul vaid Euraasias, alles eelmise sajandi lõpul viidi neid Ameerikasse. Poolkodustatud põhjapõder viibib kogu aasta oma karjamaadel lageda taeva all, saamata inimeselt toitu ja peavarju. Erinevalt teistest koduloomadest puuduvad kodupõhjapõdral tõud. Väliselt ei saa teda ulukpõhjapõdrast peaaegu eristada, ainult värvus on mitmekesisem.
Sobib ka kartul, maapirn, õunad, kuid neid võiks heintega segada, et vältida külmumist. Jõusööt on tavaliselt teravili. Parim on kaer. Kõlbavad ka tammetõrud, eriti purustatult. Põder on Eesti loodusoludega hästi kohanenud ja mingit lisasöötmist ta ei vaja. Teadliku põdrahoole peamine eesmärk on nende loomade eemalemeelitamine inimese rajatud metsakultuuridest, pakkudes neile midagi veelgi maitsvamat. EESTISSE AKLIMATISEERITUD IMETAJALIIGID: Introdutseerimise aeg ja koht. Algne areaal. Nende edasine käekäik. Punahirv 1927 Abrukale, 1970 Saaremaa ja Hiiumaa. Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj
annaabi.ee 
