Under tõlkis ka saksa ekspressionistlikku luulet. Vaikiva oleku aja kirjanduses valitsenud positiivsusnõudega Under kaasa ei läinud. 1944 a. septembris lahkusid Under ja Adamsond Rootsi. Under töötas 1957 aastani Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis ning avaldas 2 uut luulekogu, lisaks mitu valikkogu. Under suri 1980 aastal ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle ning purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudruneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomlevad mu kingi, ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. 1.Teema: loodusluule, armastusluule. 2
see, millest elan, see on - õnn. Kus lõped sa? Üks olemine imeuus: Kus algan ma? me sammud kaotand maise tee, Kes lahutas küll lained merest? ei tagasi vii too, ei see. Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Ekstaas Sinine terrass Ah!Toredaim on elamine maine Täis roosat eha sinine terrass, ja vägev vere surematu püüd! kus punast tülli laotand akendelle Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav ning purpurrätiku mu õlgadelle hüüd! päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Ju jalgel maas kui kähar vahulaine ta taevas - suurem õde lilledelle, mu kleidi valkjasroheline siid kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ja kahisedes langevad kõik rüüd, ma trepi vanal astmel istumas
Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luuletusi. Luuletama hakkas ta juba 14-aastaselt. Esimesed värsid ja kirjanduslikud eeskujud Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid". Underi tähtsaimad kogud on "Hääl varjust", mis ilmus 1927-dal aastal ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Marie Underi eeskujuks olid Vilde ja Heinet. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle king purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudeneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomavad mu kingi, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. Päiksevann
et iga meel mul iga ilu joob. Kuid täna tuhatkordnenud mu meel! Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka ma aiman: aardeid veelgi rikkamaid kui surmamõistetu, kel vähe aega. meil elult üllatavalt nopib pihu. Sinine terass Hardumus Täis roosat eha sinine terrass, Las kihab rahvaparve kihav laat kus punast tülli laotand akendelle mus idaneb üks lunastuse iha, king purpurrätiku mu õlgadelle üks puhastuse-pühitsuse püha, päev loojenev, nii kaunilt kustumas. suur vaikkne tõsidus mus võtab maad. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Me kahekesi ja see lainisaat! ta taevas suurem õde lilledelle, Ju luilutuseks hellub mere müha. kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, Löö oma kandjakäed mul ümber piha
○ „Sirelite aegu“; ○ „Sinine terrass“; ○ „Ekstaas“. ● Ballaadid: ○ „Nahakaupleja Pontus“. ● 1917. aastal kogu „Sonetid“: ○ „Sinine terrass“; ○ „Ekstaas“; ○ „Ehtides“. ● 1929. aastal kogu „Õnnevarjutus“: ○ „Nahakaupleja Pontus“. ● 1942 luuletus „Jõulutervitus 1941“ Sinine terass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle Siin pudeneva halli kivi praos king purpurrätiku mu õlgadelle nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab päev loojenev, nii kaunilt kustumas. ja kressid rohu niiskenevas vaos Kui verev roosikimp veel hõõgumas kui leegid üleroomavad mu kingi, ta taevas – suurem õde lilledelle, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, kes armust haiged
annaabi.ee 
