Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga : Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri. Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris oma koeratõug on ajukoer Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine). Inimesed tegid valikuid, lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer
Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri.[26][27] Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer - Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), sveitsi
kahe alaliigiga : Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri. Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer - Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), sveitsi
Kasutatakse jänese, rebase, ilvese ja isegi hundijahil. Hundijahiks kõlbab kõrgekasvuliste hagijate kari (vene hagijas). Eesti hagijas on ainus koeratõug, mis on Eestimaal aretatud! Eesti hagijat võib kasutada jänese, rebase ja ilvese jahil. Välimus: keskmisekasvulised on soome ja eesti hagijas, suuremad vene ja vene laiguline hagijas. Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid, sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma, peab kehaehitus vastama tõustandardile. Käpp olgu tugev ja kompaktse ehitusega ja tagajalgade nurgad õiged, tagakeha ei tohi olla turjast kõrgem, rinnakorv olgu sügav, mahutamaks tugevat kopsu, selg sirge. Peatavad koerad, laikad (vene-euroopa ja lääne-siberi laika, norra põdrakoer) nende ülesanne on leida jälg, hääletult uluki jälje ajamine, juurde hiilimine ja ta haukumisega peatama ning samas anda ka märku jahimehele, et uluk on leitud
annaabi.ee 
