ärkamisaja vahel. Kreutzwaldi laiahaardelises kirjanduslikus tegevuses võib näha kahte suurt poolust: ühiskondlikku, rahvavalgustuslikku ning romantilist, lüürilist. Kogu Kreutzwaldi loomingulise perioodi vältel võib jälgida autori missioonlikku, teadlikku ja kavakindlat tegevust eestikeelse kirjasõna arendamisel. Esmalt hakkas ta maarahva tarbeks mugandama eesti keelde õpetlikke-harivaid jutte, millega tõi eesti lugeja lauale kõige kaasaegsemat saksa romantilist ajaviitekirjandust ja rahvaraamatuid. Ta oli seisukohal, et maarahvale tuleb pakkuda lugemisvara, mis on mõistetav ja ka taskukohane. Suur osa Kreutzwaldi teostest oli rahvavalgustusliku eesmärgiga, näiteks ,,Wina-Katk"(1840), mille eeskujuks on peetud sveitsi autori H. D. Zschokke teost . Rahvavalgustuslike töödega püüdis Kreutzwald arendada lugejate silmaringi ja levitada teadmisi. Praktilistele väärtustele vaatamata on neil väljaannetel Kreutzwaldi loomingus siiski teistsugune osa
Eestis 3 185 raamatut ja brosüüri aastal 2006 /http://pub.stat.ee/px-web.2001/dialog/Saveshow.asp) praegusel kujul räägitakse kirjandusajaloost alates 19. saj algusest; Maailmakirjandus; rahvuskirjandus? Kirjandusajalugu saab kirjutada erinevalt, sõltuvalt sellest, milliseid seoseid soovitakse näidata: kas seoseid maailmakirjandusega või siis teatud rahvuse kirjandusega. Kirjanduse liigitamine taseme põhjal Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, mis on midagi "ülevat", ja ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse zanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm. Kõrge keskmine madal kirjandus Kirjanduse tase või väärtuslikkus on hinnangu küsimus, mis on erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides erinev. Hinnang kirjandusele võib lähtuda nt kirjanduse zanrist ja vormist, funktsioonist, stiilist, keelekasutustest jpm. Näiteks peetakse vigases ja kohmakas keeles kirjutatud tekste vähem väärtuslikeks.
Jne. Üks traditsioonilisemaid võimalusi kirjanduse liigitamiseks: · Antiikkirjandus (vanakreeka, vanarooma jne) · Keskaja kirjandus (euroopa, araabia, hiina, india jne) · Uusaja kirjandus (renessanss, barokk, klassitsism, romantism jne) · Kaasaegne kirjandus (modernism, postmodernism jne) Taseme põhjal Kirjanduse tase või väärtuslikkus on hinnangu küsimus, mis võib erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides erineda. Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse zanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm. · Keelekasutus hõlmab ortograafiat, lauseehitust, sõnakasutust jm aspekte, mis teevad tekstis kasutatava märgisüsteemi lugejatele arusaadavaks (adekvaatselt mõistetavaks). Vigases ja kohmakas keeles kirjutatud tekste peetakse üldisemalt vähem väärtuslikeks. · Stiil hõlmab väljendusvahendeid, vormi jpm valdkondi. Kirjanduses eristatakse
Kriteeriumide valik on põhimõtteliselt vaba. Nt elualad, poliitiline ajalugu, majandus, kultuur, teadus, tehnika, moeajalugu jne. Miks on kirjandusajalugu alati konstrukt ja nii või teisiti ideoloogiline? Kirjandusajalugu on alati kirjutatud mingitest ideedest lähtuvalt, seega on latentselt ideoloogiline. Kuidas saab tekste (kirjandust) liigitada? A) Liigitamine taseme põhjal. Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, mis on midagi "ülevat", ja ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse zanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm. B) Kirjanduse funktsionaalne liigitus. Belletristika (mis jaguneb: eepika, lüürika, draama), esseistika, teaduskirjandus, aimekirjandus, õppekirjandus, ajakirjandus, õigusalane kirjandus. Mis on poeetika? Millised on poeetika liigid? Poeetika on õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja
alamkihtide elu oleks parem. Kõik halb tuleb sellest, et puuduvad teadmised. Kogu 18. Sajandi kirjanduses lahknemine - ajaviitekirjandus ühelt poolt, õpetlikku iva kandev kirjandus teisest küljest (didaktiline kirjandus). Inimeste teadvuses edaspidi kinnistuski eristus - väärtkirjandus vs ajaviitekirjandus. Didaktiline jutukirjandus Peaks lugeajd miskitpidi harima. Algas meil kalendrikirjanduses. 1731 esimene eesti kalender. Muu tarviliku kõrval sees ka ajaviitekirjandust. Talurahva jaoks mõeldus ilmalikud juturaamatud,põhiosa moodustasid jutud, valmis, muinasjutud, hakkasid ilmuma 18. Sajandi lõpus. Esile tuleb 4 autorit, kes kuuluvad didaktilise juturaamatu peatükki. Friedrich Gustav Arvelius 1782 ,,Üks kaunis jutu ja õpetuse raamat" Pealkirjas väljendub didakltilise mõte - õpetus ja jutt. Willman ,,Juttud ja teggud" 1782. Johann Wilhelm Ludvig von Luce - 19. Sajandi algus. ,,Saaremaa juturaamat" 1807 I, 1812 II. Kirjutas kõige algupärasemaid jutte
annaabi.ee 
