Konjunktuurile orienteeruv luuletaja mugandab ennast kehtivatele turunõuetele ning tema isiksuse kui ka loomingu mandumine on paratamatu. Raua novellistivõimekust kinnitab kogumik ,,Õhtused kajad" (Tartu 1936), kus kerkib esile kirjaniku üks meelisteemasid- unistuse ja tegelikkuse vastuolu. 1936 avaldas Raud ka dramatiseeringu "Kirves ja Kuu", kus domineerib väline situatsioonikoomika. Värsikogude ,,Sõjasõna" ja ,,Uued sillad" paatoseks on võiduveendumuse sisendamine ajastuomaselt agiteerivas laadis. 4 Väljapaistev koht Raua sõjaaegses loomingus on eepilisel, mida esindab valmik ,,Kaks astjat". Luulekogudes ,,Jõud ja valgus" ning ,,Kõik teed" domineerib ühiskondlik- poliitiline teemade illustratiivne käsitlusviis; isikupärasemat aineesitust kohtab eepilises luules, esimesse kogusse on paigutatud kolhoseerimise poeem ,,Maa kasvab", teise
Nolckeni projekt osundab ohtralt Balmorali kuninglikku residentsi Sotimaal (18531855, arhitekt W. Smith), kuid ei kopeeri seda plaanilahenduses, mis oma veidrate käikudega viitab diletandist arhitektuurihuvilise loomingule. Loss on säilinud keskmiselt hästi ning kuulub kohalikule omavalitsusele, mis seda aktiivselt restaureerib. Taastatud on lossile algselt omane kiltkivikatus. Mõisaansambli ülejäänud hoonestik on kohati laokil, kohati kasutusel. Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessanss ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Kõrvalruumide algne sisekujundus ei ole säilinud. Alatskivi lossi suures (130 ha) ja lopsakas parkmetsas (rajatud 18. sajandi lõpus) seisis suurel rändrahnul 1937. aastani Belvedere Apollo pronkskoopia, mille presidnet Konstantin Päts, pärast külaskäiku Alatskivile, laskis Tallinna Kadrioru parki üle viia. Alatskivi mõisapark kuulub 1964. aastal loodud Alatskivi
aasta fotod ja ajalooline õiend. Lossi restaureerimine kestis kümmekond aastat. Hoone konstruktsioonid olid suhteliselt heas seisukorras, aga plekk-katuse tõsised läbijooksud tingisid esmatähtsaks tööks katuse vahetuse. 2003. aastal sai loss kiltkivikatuse nagu oli olnud esialgses projektis. 2005.a toimus oluliste ruumide - peasaali, söögisaali, salongi, vestibüüli, kabineti restaureerimine. Loss avati külastajatele 2011. aasta suvel. Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessansslikus ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Nii palju kui võimalik, püüti taastada algseid interjöörilahendusi. Olulist teavet selleks saadi lossi algsete omanike Nolckenite järeltulijailt. Väärtuslikem osa lossi mööblist on tänaseni nende Saksamaa kodus, sealt saadud värvifotod on olnud mööblivaliku aluseks. Arhitektuur Loss on ehitatud mõisnik Arved von Nolckeni projekti järgi aastatel 18801885
puitkassettpaneelidega neorenessansi maneeris seinabraadi ja lühtritega, salongist leiame neobarokse ja rokokooliku dekoori. Hallist vasakule jääb kabinet. Säilinud on hulgaliselt kõrgekvaliteedilist tisleri- ja stukitööd nii Tartu kui ka osalt Riia meistritelt. Hoones asub mitmeid esinduslikke historitsistlikke kaminaid ja ahje, ühes põhjatiiva ruumis on maalitud kahlitest soemüür. Teisel korrusel on peamiselt elu-ja külalistetoad. [3] Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessansslikus ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Nii palju kui võimalik, püütud taastada algseid interjöörilahendusi, milleks tarvilikku teavet on saadud lossi algsete omanike Nolckenite järeltulijailt. Väärtuslikem osa lossi mööblist on tänaseni nende Saksamaa kodus, sealt saadud värvifotod on olnud mööblivaliku aluseks. [2] Joonis . Alatskivi loss 2011. Peafassaad Joonis . Alatskivi lossi vestibüül
annaabi.ee 
