Eesti kivimid Taivi Tang 11AH Põlevkivi Eesti tähtsaim maavara. Tekkinud keskordoviitsiumi ajastikul Settekivim, mis koosneb ½ mineraalosast ja ½ põlevast orgaanilisest ainest Värvus kollakaspruunist kuni rohekaspruunini Õhukeste kildudena süttib hõlpsasti, põleb suitseva leegiga, iseloomulik lõhn Põlevkivi Suuremad maardlad on Eesti põlevkivimaardla, Kukruse lade ja Tapa maardla Kaevandatakse karjäärides ja kaevandustes Kasutusalad: energeetikatööstuses. Töötlemisel saadakse toorõli. Põlevkivigaasi kasutatakse majapidamisgaasina.
Kari söödi ja Kalkahju vahel. Kõige suuremat tähelepanu väärivad Tiirhanna ning Marinova paemurrud. Samuti on Lõuna-Eesti paekivi palju noorem kui Põhja-Eesti paekivi. Kõik see, mida näeme Põhja-Eesti paekaldal, vulisevate treppojade astmetel ning mühisevate jugade paeseintes, pärineb kas ordoviitsumi või siluri ajastust ehk vanaaegkonna varasemast ajast üle 400 miljoni aasta tagasi. Lõuna-Eesti paas on tekkinud hilisdevoni ajastikul ajavahemikul 380–375 miljonit aastat tagasi. Kuna karjäärist vett välja ei pumbata, siis veetasemest madalamale jäävat paekivi saab näha vaid siis, kui see on peale lõhkamist karjääri põrandale nõrguma tõstetud (Pilt.5). [3] Pilt 5.Lõhatud paekivi [8] 4. EESTI PAETEKE NING KASUTUS Paeteke elustus vähesel määral veel Hili-Devonis, 385-395 miljonit aastat tagasi. Ida poolt levinud
Iseloomulik on suur poorsus. Löss on enamasti helekollast või pruunikat värvi. Löss koosneb küll peeneteralistest osakestest, kuid kaltsiitse tsemendi tõttu on nad sageli nii tugevasti üksteise külge kleepunud, et lössikihist võib moodustuda ka vertikaalne sein. Tuntuimaks lössi esinemiskohaks on Hiina põhjaosas asuv Hiina lössiplatoo, kuid lössi leidub ka mujal. Nimetus "löss" on pärit Saksamaalt Reini orust. Lössiformatsioonid on tekkinud Pleistotseeni ajastikul tuulte kantud tolmust ja liivast. Lössi settematerjali lähtekohaks on olnud kõrbed, kuivanud jõeorud, liustiku setted jne. Lössi moodustavad mineraaliterad on enamasti nurgelised, mis viitab nende suhteliselt väiksele kulutusastmele. Lössil kujunenud mullad on viljakad, kuid väga haavatavad erosioonile. MARMOR On laialdaselt levinud metamorfiid. Nad koosnevad kas kaltsiidist või ka dolomiidist. On tekkinud lubjakivide või dolomiitide metamorfoosil
o. seltsi, kuhu kuulub ka kaasaegne inimene. Kuigi need väikesed loomad erinesid nad ahvidest kui ka inimestest mitmes suhtes, ronisid nad vara-eotseenis mööda puid haarates taga- ja esijäsemetega, mis meenutavad meile meie endi käsi ja jalgu. Kesk-Paleotseenist on teada esimene tõeline imetajast kiskja. Paleotseeni lõpus arenes välja varajane hobuste sugukond, kes ei olnud suuremad kui väikesed koerad. Ajajärgu lõpus ilmusid ka lehmasuurused taimetoidulised imetajad. Eotseeni ajastikul toimus jätkuvalt imetajate mitmekesistumine. Imetajate sugukondade hulk kahekordistus peaaegu 100ni, lähenedes sellega tänapäevasele hulgale. Ilmusid esimesed kaasaegsed sõralised. Enamus seda sorti loomadest on tuntud kui kabjalised ja neid 14 jagatakse liigvarbaga kabjalisteks (nt. hobused, tapiirid ja ninasarvikud) ja lamevarbaga kabjalisteks (nt. veised, antiloobid, lambad, kitsed, sead, biisonid, kaamelid ja nende sugulased)
Nende nõlvad on järsud, valdavalt 5...20o, Mandrijää viimase taandumisega algas kvaternaari ajastu uus ajastik - holotseen e. üksikutel juhtudel kuni 30o. Põllumaana kasutatavatel maadel toimub seal intensiivne nüüdisajastik, mis on Eesti territooriumil väldanud 11 000 ... 13 000 aastat. Arengut sellel mullaerosioon. Võrreldes naaberriikidega on Eesti reljeef mõnevõrra enam liigestunud ja ajastikul iseloomustab Balti mere arengu erinevate staadiumide ja kliima vaheldumine ning mitmekesisem. Künkliku reljeefiga piirkondade osakaal on aga näiteks Lätis suurem kui vastavalt nendele erinevused taimestikus. Praegusest Eesti territooriumist oli juba neemeni Eestis. ajajärgu lõpul suur osa (Madal-Eesti) Balti jääpaisjärve all. Balti ajajärgul kujunes sellest Joldiameri, edasi Antsülusjärv, Litoriina- ja Limneameri. Viimane staadium kestab veel praegugi
annaabi.ee 
