1945-1953 töötas Dvottinghami muuseumis arhiivitöötajana. Suri 1980, maeti Stockholmi metsakalmistule. Underi looming jaguneb kolme perioodi. a) Siuru - 1917 esikkogu ,,Sonetid", 1918 ,,Eelõitseng", 1918 ,,Sinine puri" - valdavalt loodus-ja armastusluule, luule on julgelt avameelne meeleilnem sensuaalne, kujunditele on iseloomulik intensiivsus ja hämmastava aistilisus. b) "Tarapita" 1920 ,,Verivalla", 1923 ,,Pärisosa" - Meeleolult haakuv kogu ülejäänud Eesti ajaluulega, palju ülekohatud hävingut, ja kaose pilte, mis on seotud lõppenud sõjaga, stiililt on luule appihüüdev ja moralisseriv. c) Kõrgperiood 1927 ,,Hääl varjust", 1927 ,,Rõõm ühest ilusast päevast", 1929 ,, Õnnevarjutus", 1930 ,,Lageda taeva all", 1935 ,,Kivi südamelt", 1942 ,,Mureliku suuga". 1954 ,,Sädemed tuhas", 1963 ,,Ääremail" - ,,Hääl varjust" kajastab elu tumepoolt, inimeste eluviletsust. Uus joon luules on lausa unetuseni viiv närvipinge.
idast. · Üks oluline mõjuallikas paiknes just läänes rahvusvaheline rühm, Clarte, mis koondas eri vägivalla- ja ebavõrdsusevastaseid manifeste. · Tarapita oli eesjoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja ühiskonnas. · Tarapita esteetiline, kirjanduslik programm manifestides väljendunud, kuid suurem osa tarapitalastest olid seotus ekspressionistliku vooluga, poeedid ekspressionistliku ajaluulega, mida avaldati üsna palju just Tarapita ajakirjas. Luule · Etendasid algatavat ja mõjuvat rolli eelkõige Noor-Eesti autorid G. Suits, E. Enno ja V. Ridala. Nende looming järgis uusromantilist, eriti just sümbolistlikku kujutuslaadi ning oli temaatiliselt mitmekülgne. · Väljendati oma põlvkonna maailmakäsutust ja vaimseid ideaale, ent sõnastati ka isiklikke elamusi. · Siuru luules oli kesksel kohal armastus. Silmapaistsid Marie Under ja Hendrik Visnapuu
Sellised luulekogu on nt "Rõõm ühest ilusast päevast", *Tarapita- oli eekõige kirjanduspoliitiline rühmitus, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles kirjanduse ja kirjanike koha eest uues ühiskonnas 1921-1922. Ükskõik mis mõjudele ka ei osutataks, oli Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega. Tarapita esteetiline, kirjanduslik programm manifestides ei väljendunud, kuid suurem osa Tarapitalastest oli seotud ekspressionistliku vooluga, poeedid ekspressionistliku ajaluulega, mida avaldati üsna palju just Tarapita ajakirjas. Ekspressionism- sõjavastane protest, astusid võitlusse ahnuse ja tõusiklikkuse vastu. Tagaplaanile jäeti tundeelamused, analüüsisid ja üldistasid. Tähtsaimad liikmsed olid Friedebert Tuglas ja Marie Under XI PILET 1. ,,Toomas Nipernaadi" teose sisu, Nipernaadi kui arhetüüpne kuju kirjanduses, teose idee 2. Valida käsitlemiseks 2 autorit ja nende luulenäited järgnevate hulgast: modernism 1960.-70.aastatel A. Kaalep, A
impressionismi katsed (Tuglas ,,Toome helbed") ja väljaarendamata sümbolistlikud taotlused (Tuglase ja Tammsaare miniatuurproosa). Uusromantiline proosa tõi endaga kaasa lüürilise elemendiga lühiproosa, peamiselt novellid, mis olid klassikalised ja modernistlike kujundivõtetega. Tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, inimloomuse varjatud keerukus. Loodus, mis vihjab kõiksusele ja saatusele. Olulisele kohale tõuseb esseistlikkus, tegelaskõnes hargnev arutlus. Ajaluulega liikus proosasse ekspressionism (Kivikase tekstid). Impressionistlikud katsetused (Tammsaare lühiproosakogu ,,Pöialpoiss" (1923)), ,,Noor-Eesti" ja ,,Siuru"-vaimuline uusromantism. 1920ndate I pooles domineeris novell romaani üle. Uusromantiline proosa vähenes järk-järgult realismi pealetulekuga. Autorid: Tuglas, Gailit, Hiir, Kivikas, Oks, Tammsaare, Karl Rumor, Aleksander Tassa, Juhan Jaik. Karl Rumor novellikogu ,,Sammud kaduvikku" (1928) kuulub tolleaegse novellistika paremikku
annaabi.ee 
