asjaajamisest. Seetõttu ka soovisid vallutajad hävitada alistatud ühiskonna identiteeti. Alles alates 16. sajandist pühendusid paljud õpetlased üle Euroopa süsteemsele ja rahvusliku ja religioosse ajaloo allikate kogumisele. Moodne ajastu arhiivide ajaloos algas Prantsuse revolutsiooni 1794 aasta arhiiviseadusega ning arhiivid muutusid ,,ajaloo arsenaliks". Ajapikku kujunes välja ka arhivaari identiteet. Enne Teist maailmasõda pidasid arhivaarid ennast siiski ajaloolasteks-arhivaarideks ning seejuures oli ajaloolase külg väga tugev.3 18.-19. sajandil täiustus arhiivides ajaloo-uurimises kasutatav tehnoloogia ning kasvas hüppeliselt loodavate dokumentide maht. See omakorda oli põhjuseks arhiivinduse olulisemate ideede ümberkorralduseks. Autorid on teoses kronoloogilises järjekorras toonud 2 ,,Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal". ,,Ühiskonna hoiakud, ajaloo-uurimine ja
· Ta püstitas ka küsimuse, et miks tuleb Aristotelest austada rohkem kui teisi filosoofe. · Vabastamaks teadust kiriku kontrolli alt, esitas ta seisukoha, et filosoofia ja teoloogia ei ole ega tohigi olla omavahel seotud. · Ta pilkas asketisimi ja tuletas meelde, et varakristlus lubab ka vaimulike abielu. · Ütles, et parem olgu vaimulik ühe naise abikaasa kui paljude armuke. · Piibli üleloomuliku päritolu eitamine. · Nimetas Moosest ja evangeliste lihtsalt ajaloolasteks. · Ta pidi astuma Napolis inkvisitsioonikohtu ette. · Teda päästis halvimast uus paavst Nicolaus 5, kes kutsus ta Rooma enda teenistusse. · Ta sai Nicolaus 5 juures sekretäriks, peale selle Rooma ülikooli professoriks ja veel mitu tulusat ametikohta. · Suri 1457. aastal, tema sarkofaag asub Roomas Lateraani kirikus, mille kanoonik (vaimulik) ta oli olnud. Rotterdami Erasmus · Madalmaade suur humanist, tegeliku nimega Geer Geerts, oli sündinud 1466. aastal.
Siit saab järeldada Ristikivi sügavamat huvi ja tähelepanu ajaloo vastu. Ristikivi olevat öelnud ise oma romaane kirjutades, et ta otsib ,,kadunud aegu". Ajalugu olevat Ristikivi meelitanud enda poolele just aja enda pärast. Kõigist mainitud kirjanikest oleks saanud nähtavasti keskmisest tublimad ja põhjalikumad ajaloolased. Hea, et nad siiski sattusid ilukirjanduse radadele. Hea, et neist ei saanud ajaloolasi. Siiski mina julgeks neid kirjanikke nimetada ikkagi ajaloolasteks, ehk siis harrastusajaloolasteks. Ajaloolane on see, kes uurib minevikku selle jälgi mööda ja pakub välja tõlgendusi, mida järgmised põlvkonnad täiendavad või ümber lükkavad. Ajaloolised romaanid on ju ka ajalootõlgendused, millele on eelnenud mineviku uurimine, selle tundmaõppimine. Lisada võib veel, et ajalugu ei uurita ainult selleks, et minevikust tõde välja kaevata, (4) Loe Mahtra sõja valmimisest täpsemalt Mihkla, K. , E. Vilde elu ja looming, lk 221-230
teadusuuringute kooskõlastamine. Teadlastest omandasid maailmamaine astronoom Ernst Öpik, põlevkivikeemik Paul Kogerman, neurokirurg Ludvig Puusepp, botaanik Teodor Lippmaa, majandusgeograaf Edgar Kant. Põhiline tähelepanu pöörati rahvusteadustele. Eesti keele uuendamisega, korrastamisega ja uurimisega tegid ära suure töö Johannes Aavik, Johannes-Voldemar Veski, Andrus Saareste. Tuntuim eesti arheoloog oli Harri Moora, ajaloolasteks Hans Kruus, Hendrik Sepp, Peeter Tarvel. 1932-1937 valmis 8-köiteline ,,Eesti Entsüklopeedia" Kirjandus 1917 asutati ,,Siuru" rühm, kus tegutsesid Gustav Suits, Marie Under, Henrik Visnapuu, Artur Adson. Eelistatuimaks kirjandusvooluks jäi uusromantism. Novellidega said tuntuks F. Tuglas ja A. Gailit, romaanidega A.H.Tammsaare. Uusromantism asendus uusrealismiga. Algas algupärase näitekirjanduse võidukäik, mille rajajaks oli Hugo Raudsepp. 1930. a
annaabi.ee 
