Liidu imperiaalset rahvuspoliitikat arendama. Selle eesmärgiks oli pärast Eesti riigi hävitamist tõrjuda maalt järk-järgult välja ka eesti keel ja kultuur, asendades need vene keele ja nõukogude kultuuriga. Oluline samm integratsiooni probleemide lahenduse poole on minevikule otsa vaatamine. Mineviku möönmine on arusaadavalt paljudele muulastele ülimalt raske, ent ilma selleta on nende integreerumine savijalgadel. Eesti venelastel on minevikupärandit ületada raskem, sest nende ajalookogemus on eestlaste omast erinev ja eriti vanem põlvkond võtab viimase kümnendi sündmusi kaotaja positsioonilt. Selle tõttu arvan, et integratsiooni probleemide lahendamiseks on väga oluline ajaloo õpetus. On tähtis, et noortele Eesti venelastele õpetataks sama ajalugu, mis eestlastele. Siiski on teada, et nende õpikud erinevad meie omadest. Nii tekibki lõhe, kus ühed vaatavad sündmusi ühelt ja teised teiselt kaldalt.
Keskmiselt tuleb igal aastal juurde 4-5 sünnipärast kurti ja umbes 16 hiliskurdistunut, kuigi aastate lõikes võib täheldada olulisi erinevusi. Tänapäeval saavad kõik kurdid ja kuulmispuudega inimesed aga spetsiaalset õpetust, nad õpivad nii eesti kirjakeelt kui ka kõnet. Eesti kurtide kogukonda kuuluv inimene kasutab eesti viipekeelt. Kurtide kogukonnal on oma kultuurilised hoiakud ja väärtushinnangud, viipekeelne folkloor, organisatsioonid, koolid ja ühine ajalookogemus. KURTIDE LASTE ÕPETAMISE AJALOOST EESTIS Aastasadu on oldud arvamusel, et kurdid inimesed on rumalad, sest nad ei suutnud korralikult rääkida. Viipekeelt ei osanud keegi ja samuti ei mõistetud, et see on tõeline keel (M. Woolley 2000,8). Esimesed andmed kurtuse ja kurtide õpetamise kohta Eestis pärinevad 17. ja 18. sajandist. Need on seotud Tartu Ülikooliga (Academia Gustaviana). Nimelt valmis siin 1645. a.
Memuaare ilmus juba esimesel iseseisvusajal, peamiselt 1905 aasta revolutsioonist, maailmasõjast ja iseseisvusvõitlusest. Ainuüksi aastail 1917-1937 ilmus mälestusi üle 120 eri nimetuse omaette trükistena, eriti intensiivselt 1930. Aastatel, mitme autori mälestused ilmusid taastrükkidena ka redigeeritult nõukogude ajal13. Plahvatuslikult kasvas mälestusraamatute arv paguluses pärast Teist maailmasõda. Pagulusmemuaarides sai erilise koha kollektiivne ja traagiline ajalookogemus, mälestuste sotsiaalne pool domineeris sageli isikliku üle. Eesti Vabariigi sünni ja surma jäädvustamine oli üks välisvõitluse vorme ja hoidis alal vaimset sidet kodumaaga. Anne Valmase koostatud nimestik ,,Mälestusraamatuid väliseestlastelt" (1990) sisaldab ligi 300 nimetust. Kuna paguluses asus tõenäoliselt suurem osa iseseisva Eesti ellujäänud poliitilisest eliidist, siis 11 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 97 12 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 97
ümberkirjutustega XVIII sajandi lõpul. Merkeli jt sõnavõtud ei toetunud mitte faktograafiale, vaid peaosa mängis uus kujutlus- ja mõtlemisjulgus. Ehkki ei Merkel, Jakobson ega Hurt olnud järjekindel teoreetiline mõtleja, ehkki nad ei arendanud välja oma ajaloofilosoofiat, olid nad kõik kontseptualistid (eriti Merkel) s.t isikud, kes püüdsid oma ideid kuulutades mõista anda, et nad ei ole mitte ühe või teise asja poolt, vaid et nende poolt on ka inimese ajalookogemus ja filosoofiline loogika. Ajaloofilosoofia ei olegi ehk õige sõna selle narratiivse kihistuse iseloomustamiseks, küll aga võime kõnelda AJALOOIDEOLOOGIAST. Faktiliselt ebausaldusväärne, kuid ajaloo ümberkirjutajana ei ole tal Baltikumis võrdset. Need teosed kuuluvad osalt luulelise fantaasia valdkonda, kuid ometi ühtlasi balti ajalookirjutuse kullafondis. Merkelita poleks ei eesti ega läti rahvusliku ajalookirjutuse teke üldse mõeldav. Ta
annaabi.ee 
