erinevaid ruume ja aegu, igaüks oma kindlas inertsiaalsüsteemis. Aeg ja ruum võetakse kokku koondmõistega, mida nimetatakse aegruumiks. Kui ruumi elementideks on punktid ja aja elementideks hetked, siis aegruumi elementideks on punkthetked ehk elementaarsündmused või lihtsalt sündmused. Elementaarsündmus on sündmus, mis toimub kindlal hetkel kindlas punktis. Mingis meelevaldselt valitud inertsiaalsüsteemis on igal sündmusel neli koordinaati - kolm ruumikoordinaati ja üks ajakoordinaat. Need pole absoluutsed suurused, nad sõltuvad inertsiaalsüsteemist. Aga sündmus ise on midagi absoluutset: ta on olemas igas inertsiaalsüsteemis, olgugi et tema koordinaadid on igas süsteemis erinevad. Neljamõõtmelisel aegruumil on oma eriline geomeetria. See pole midagi muud kui relativistlik kinemaatika. Järgnevalt toome juba tuletatud kujul üldised teisendusvalemid sündmuste ruumkoordinaatide ja aja jaoks. Nad annavad täieliku
MEHAANIKA Taustsüsteem Üldisemalt määratletakse taustsüsteem n- mõõtmeliseks (tavaruumis enamasti 3- mõõteline). Igasugused nähtused toimuvad ajas seega oluline taustsüsteemi osa on aeg. Liikumise kirjeldamisel moodustavad taustsüsteemi taustkeha, ruumikoordinaadid (3) ja ajakoordinaat (kell) Liikumise vormid · Kulgliikumine kõik keha punktid liiguvad samasuguseid trajektoore pidi (ka auto puhul liiguvad rattad ikkagi koos autoga) · Pöördliikumine keha osad liiguvad erinevaid trajektoore pidi (nt ratas pöörlemisel) Liikumise viisid · Ühtlane mitteühtlane · Kiirendusega aeglustusega liikumine (ringliikumine alati kiirendusega liikumine · Ühtlaselt muutuv pole sama mis ühtlane, näitab vaid et kiirendus ajas on jääv
niikuinii ei ole võimalik sooritada ). Ka sellisel juhul on aeg peatunud ja keha pikkus võrdub nulliga ( seda loomulikult mingi taustsüsteemi suhtes ). Kuid ka sellisel juhul ei ole keha enam füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Järelikult hakkavad siin kehtima juba uued füüsikalised seaduspärasused. Universumi meetrilist paisumist kirjeldab Robertson-Walkeri meetrika sfääriliste koordinaatide korral: kus ajakoordinaat t on Universumi eluiga, K on konstant, mis on seotud kõvera ruumiga ja a(t) on aja funktsioon, mis sõltub Universumi paisumisest või võimalikust kokkutõmbumisest. Kahe ruu- mipunkti vahelist kaugust ( ehk ka Universumi ,,suurust" ) näitab s, mille väärtus ajas t muutub. Seda see Robertson-Walkeri meetrika näitabki. Meetrika sõltub ka K konstandi väärtusest ehk ruumi kõverusest seda, et kas tegemist on tasase, negatiivse või positiivse kõveruse Universumi ruumiga.
niikuinii ei ole võimalik sooritada ). Ka sellisel juhul on aeg peatunud ja keha pikkus võrdub nulliga ( seda loomulikult mingi taustsüsteemi suhtes ). Kuid ka sellisel juhul ei ole keha enam füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Järelikult hakkavad siin kehtima juba uued füüsikalised seaduspärasused. Universumi meetrilist paisumist kirjeldab Robertson-Walkeri meetrika sfääriliste koordinaatide korral: kus ajakoordinaat t on Universumi eluiga, K on konstant, mis on seotud kõvera ruumiga ja a(t) on aja funktsioon, mis sõltub Universumi paisumisest või võimalikust kokkutõmbumisest. Kahe ruu- mipunkti vahelist kaugust ( ehk ka Universumi ,,suurust" ) näitab s, mille väärtus ajas t muutub. Seda see Robertson-Walkeri meetrika näitabki. Meetrika sõltub ka K konstandi väärtusest ehk ruumi kõverusest seda, et kas tegemist on tasase, negatiivse või positiivse kõveruse Universumi ruumiga.
Vähemalt sellise 4-mõõtmelise ruumi korral. Üks võimalus tegelikult veel on, kui me käsitleme pseudoeuk- leidilist geomeetriat. Näiteks Minkowski aegruum on pseudoeukleidiline 4-ruum, kus kahe sündmuse vahelise intervalli ruut on meetriliseks invariandiks: (△s12)2=(△x1)2+(△x2)2+(△x3)2+(△x4)2. x4=ix0=ict on imaginaarne ajakoordinaat ja ülejäänud kolm on Descartesi ruumikoordinaadid. Igal ajahetkel on oma ruumipunkt. Aeg on kestvus. Aeg mitte kunagi ei lakka ( ei jää „seisma“ ). Ajahetkede „vahetumisega“ ( näiteks esimesel sekundil, teisel sekundil jne ) „vahetuvad“ ka ruumi- punktid ( näiteks asukohal x1, kohal x2 jne ). Kuid asukoha muutumisega ruumis ( mingi aja vältel ) - selle all mõistame me aga liikumise definitsiooni klassikalises mehaanikas. Järelikult ilmneb mingisugune liikumine.
annaabi.ee 
