ära maad ning neid mõisastama. 1.1Meenuta või uuri, mis muutusi ühiskonnas taotlesid valgustusajastu mõtlejad? - Eesti soost rahvuslased hakkasid nõudma eestlaste olukorra parandamist. Eestlased hakkasid osalema poliitilises elus- talude päriseks ostmise aeg. 1.2 Milles seisneb Merkeli ja teiste baltisaksa haritlaste roll rahvusliku liikumise eelduste loomisel Baltimaades? - Merkel nõudis pärisorjuse kaotamist Liivimaal(häbistav inimsoole ning lootusetult ajakohatu). Teiste valgustajate vaatenurgast oli oma arvamus Merkelil, kes ei uskunud, et talupoegade elu on võimalik paremaks muuta seisusliku ebavõrdsuse säilides. Merkeli tegevuse käigus kaasnes Liivimaa talurahva muinasaja idealiseerimine. 1.3 Miks hakati rahvusliku ärkamise ajal muinasühiskonda idealiseerima(muistendid, eepos, luule, kunst, isamaalised kõned)? Selgita ja põhjenda näidete abil! - Kui võtta näiteks Johann Köler’i maal „Ärkamine nõidusunest“ ehk
Eckardt) nimetatud G. H. Merkeli kirjanduslik ja ajakirjanduslik tegevus juhindus läbinisti valgustusideaalidest. Merkeli esimene trükis 1796 aastal ilmunud teos ,,Die Letten" , mis kujunes G. H. Merkeli kõige mõjukamaks kirjutiseks, nõudis teraval toonil pärisorjuse kaotamist Liivimaal. Ja veel oli ta aru saanud,et kui ta tahab talupoegi aidata siis tuleb kaotada aadli seisus. Liivimaa pärisorjuslik kord polnud tema sõnul üksnes häbistav inimsoole, vaid ka lootusetult ajakohatu. Sellega ühendas G. H. Merkel Liivimaa kontekstis seni lahus käsitletud teemad: valgustuslikud ideed inimõigustest ja talupoegade viletsa eluolu. Tüüpilise valgustajana oli G. H. Merkel veendunud ka lätlaste (ja eestlaste) kultuurivõimes, kui nende elujärg vaid paraneb. Ja sellega oligi ta üks Eesti valgustajatest.
jumalikkuste päikesejumal, on ta inimeste seas kõige-pädev pädev kangelane, nagu illustreeritud loos, mis kujutab ka Tuatha saavutuste kõrget standardit ja eelist arendamaks loomuse kõik küljed küljed: Nagu legend räägib, Lugh, kui veel nooruk, juhtus juhtus ootamatult jõudma Tara linna täpselt ajal, mil Nuadu ja tema õukond trooni taastamist tähistasid. Ajakohatu vahelesegamise tõttu pahaseks saanud väravavalvur astus järsult nooruki ette, nõudes teada tema nime ja oskust, kuna ainult andekad olid Tarasse lubatud. ''Ma olen Lugh, puusepp'', vastas noormees. "KurbKurb," ütles valvur, ust tema näo ees sulgedes, ''meil on puusepp ja ei vaja veel teist''. "Aga", hüüatas Lugh, "mama olen ka sepp, spetsialist kulla, pronksi ning teiste metallidega töötamisel''. ''Meil on sepp'', porises uksehoidja. Selles hheidutamata,
seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õnd-sustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine*, kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?» Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?» Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis. 1 6 Ta kartus osutus liigagi õigeks. Eminentsi sisseastumine ajas kuulajad kihevile. Koigi pead pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal, kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda. Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali laskis libiseda, kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead üle naabri õla õieldada. 30
annaabi.ee 
