Oma essee esimeses osas käsitleb John Locke küsimust, kuidas jõuab inimene oma vaimus erinevate ideedeni. Oletades, et inimese vaim on puhas valge paber, siis kogu oma ideede varamu,arutluse ja teadmise materjali saab ta läbi kogemuste, sest sellest tulenebki kogu teadmine. Tema sõnul võib jaotada ideede lähteallikad kaheks : oma ettekujutluse asjade omadustest (värv,materjal jm) saame läbi meelte tajumuste ning neid materiaalseid asju nimetab autor aistimiseks. Kui meie vaim tegeleb ideedega ja hing nende üle ,,arutlema" hakkab, täitub mõistus teist laadi ideedega sellistega, mis ei tule mitte väliste, vaid sisemiste faktorite poolt (nagu tajumine, teadmine, uskumine jne), seal saab inimese vaim teadlikuks omaenda tegevustest ja nende laadist. Tegemist on meelele väga sarnase allikaga ja nimetab ta seda reflektsiooniks. Ideed pärinevad Locke sõnul kõik mingist kindlast allikast ükski idee ei teki iseenesest või alusetult
Ja nõnda me saame need ideed, mis meil on kollase, valge, kuumuse, külma, pehme, kõva, mõru, magusa, ja kõige selle kohta, mida me kutsume meelelisteks kvaliteetideks; ja kui ma ütlen, et meeled toimetavad nad vaimu, siis ma pean silmas, et nad toimetavad välistelt objektidelt vaimu selle, mis tekitab seal need tajumused. Seda suurt allikat, millest on pärit enamik ideid, mis meil on, ja mis sõltub täielikult meie meeltest, ja mis meelte poolt viiakse arusse, nimetan ma AISTIMISEKS [SENSATION]. Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Teiseks allikaks, millest kogemus ammutab ideed, millega ta aru täidab, on meie enda vaimu tegevuste tajumine meie sees, kui vaim tegeleb ideedega, mis tal on; ja kui hing [soul] hakkab neid tegevusi reflekteerima ja kaaluma [consider], täidavad nad aru teist laadi ideedega, mida poleks olnud võimalik saada välistelt asjadelt. Ja need on tajumine, mõtlemine, kahtlemine, uskumine, arutlemine, teadmine, tahtmine, ja kõik meie oma vaimu
nagu eeldanud olen, siis ometi eksisteerib tõeliselt kujutlusvõime ise, ja moodustab osa mu mõtlemisest. Lõpuks olen samuti mina see, kes aistib ehk kes täheldab kehalisi asju justkui meelte kaudu. Ma näen ju ikka ja jälle valgust, kuulen müra, tunnen soojust. Need pole ehtsad, sest ma magan. Aga ma näin täiesti kindlalt nägevat, kuulvat, sooja tundvat. See ei saa olla ebaehtne; see on ainuomane sellele, mida nimetatakse "minu sees aistimiseks"; ja täpselt nii võetuna pole aistimine midagi muud kui mõtlemine. Eelneva põhjal hakkan mõnevõrra paremini taipama, kes ma olen; siiski näib siiamaani ja ma ei 5 Descartes läheb infinitiivilt cogitare üle verbaalsubstantiivile cogitatio. 6 Diskussioonis Gassendiga tõ1gendas Descartes seda lauseosa järgmiselt: "...olen üksnes rangelt võttes mõtlev asi". 7 Prantsuse versioonis lisatud: "...et näha, kas ma pole veel ka midagi muud". 8 Lad
Retseptorite liigitus lähtuvalt stiimuli tüübist: · mehaanoretseptorid retseptori deformatsiooni, venituse või painutuse tundlikkus puudutus-, surve-, vibratsiooni-, propriotseptsiooni-, kuulmis-, tasakaaluaistingute ning veresooneseinte ja siseorganite venitusaistingu puhul · termoretseptorid temperatuuritundlikud · notsitseptorid e valuretseptorid koe füüsilise või keemilise kahjustuse aistimiseks · fotoretseptorid tundlikud silma võrkkestale langeva valguse suhtes · kemoretseptorid tundlikud suus, ninaõõnes ja kehavedelikes ringlevatele kemikaalide suhtes · osmoretseptorid tundlikud kehavedelike osmootse rõhu suhtes Kehatundlikkuse neli modaalsust: 1. kompimistundlikkus 2. temperatuuritundlikkus 3. valutundlikkus 4. asendi- ja liigutustundlikkus ehk propriotseptsioon Puutetundlikkus
annaabi.ee 
