liigutustes. "... Kui aga tuleb muusikas või liikumises mõni tõus, pööre või jalgade rõhuline löök, siis korraks nagu kaob tantsija vaoshoitus ja avaneb äkki temas sügaval varjusolev. Nii pöörded kui ka jalalöögid käivad kiiresti ja jõuliselt, muutub rüht ja ilme, tundub nagu oleks lõppenud kannatus ja alles nüüd läheb tants pööraselt valla ... Aga ei, kohe ohjeldab mõistus jälle tunded ja aimatava temperamendi. Järgneb ainult kerge sirutus, pea heidetakse asjast üleolekuga kuklasse. Ja endine iseteadev sordiinirahu on jälle tagasi", kirjutab Eesti rahvatantsuõpetaja Ullo Toomi Ent Eesti rahvatantsude aeglasel loomul võib olla teinegi põhjus. Etnograafilisi rahvatantse kirjutati üles peamiselt vanade inimeste juhatuse ja ettenäitamise järgi, kes ju ise tõenäoliselt vanadusest tingituna vaevaliselt tantsisid ja rohkem maa küljes kinni olid.
Kuid ta paranes ja sai haiglast koju, aga varti kurtis ta jälle valu rinnus, ta viidi taas haiglasse, kus diagnoositi infarkt. Artstidel ta elu päästa ei õnnestunud ja 25. märtsil 1994 kustus kirjanik Bernard Kangro eluküünal Lundi haiglas perekonnaliikmete juuresolekul (Kruus, 2003: 124, 125). LOOMING Bernard Kangro, eesti kõige viljakam suurluuletaja loomingumeetodit iseloomustab tabavalt Ants Oras: ,,Üks Kangro luule ja proosa eripärasemaid omadusi on irreaalsus nähtava ja aimatava vahel hõljumise, aimatava nagu teiseks reaalsuseks muutumise tunne. Kangro kuulab, kuuleb, näeb kuuleb terasemalt, näeb teravamalt kui valdav enamik me kirjanikke ja poeete, kuid see, mida ta tajub, võib kuuluda täiesti väljapoole meie harilikku kogemuspiirkonda. See, mida tavatsetakse nimetada sürrealismiks (ja mis sageli tundub nii kalkuleerituna ja kistuna), paistab Kangro toodangus loomupärasena. See ei ole romantika,
aga rajasid mõlemas, nii lordide kui alamkojas teed moodsale parlamentalismile. See oli võitlus elu ja surma peale, mida saatis Inglismaa ainulaadne poliitiline, majanduslik ja kultuuriline õitselepuhkemine. 7 1689. aastal kindlustas Parlament kuulsas revolutsioonis (Glorius revolution) oma õigusi Stuartite vastu sellega, et kutsus troonile Oranje printsi William III (1650-1702). Selleks ajaks olid kohtunikud juba astunud esimesi samme aimatava konstitutsioonilise monarhia poole. Inglismaa juristid moodustasid keskajast saati ilmalikult koolitatud seisuse, kes käis õigusega ümber käsitöölise kombel. Tsumfti alus ei olnud mitte ,,Corpus iuris civilise" tekst, vaid ümberkäimine kohtuotsustes (precedents) ja seadustes (statutes) kehastunud õigusega. Keskaegne õpetus kinnitas veendumust, et kord juba kehtiv õigus ei saa oma jõudu kaotada lihtsa aja möödumise tõttu
tulnud sõda kui seebiooper. Maailma valitseb kliendi/müüja suhe. Kultuur on niivõrd kaubaks muutunud, et isegi kooliõpilased on koolile vaid kliendid." Mati Undi teostes "ei ole enam seda ühe hingetõmbega nauditavat värskust, ei ole enam vihjeid, vaid mängitakse kindlate kultuurimudelitega, teistpoolsus saab piirid ja asustatakse tuntud olenditega triviaalmütoloogiast. Varasema pingsa tekstitaguse vaikuse täidavad lobedad doonorid. On mütoloogilise argistamise, aimatava äranimetamise aeg. Lühidalt, on argimütoloogia aeg. Sellel maailmal pole enam keset selle vanas tähenduses. Keskel on mood. Ostetakse moodsat kaupa. Moodne on kallis... Prohveti asemele on tulnud moekirjanik. See pole sama, mis moodne kirjanik, kelleks nimetas 70ndate Unti Hando Runnel. 80ndate Unt pole moes, kuid on moodne. Ta pole moelooja, vaid maailmamoe järgija... See pole enam liikumine tagasi sinna, kus pole maitset ega lõhna, vaid vanade maitsete ja lõhnade taasmaitsmine ja
annaabi.ee 
