FRIEDEBERT TUGLAS (1886-1917) Friedebert Mihkelson sündis Tartumaal Ahja mõisas. Puussepast ise edutati varsti aidameheks ja karjaravitsejaks ning pere elas suhteliselt lahedais oludes. Ahja mõisa keskus jäi tulevase kirjaniku kasvukeskkonnaks tema üheksanda eluaastani ja andis hiljem ainet "Väikese Illimari" kirjutamiseks. Ahjalt siirdusid Mihkelsonid Kanepi kihelkonda ja seal Kirepi mõisa. Neidki paikkondi tuntakse oma loodusilu poolest. Aastail 1897-1900 õppis Friedebert Mihkelson Uderna ministeeriumikoolis. "Meeles tärganud mõttekujusid" sõnastamas, teisiti öeldes kirjanduslikke katseid
mõisas viletsas moonamajas (mõnede andmete järgi ka mõisa alttoas). Igal juhul mõni nädal pärast Vilde sündi koliti ära. Jüri Vilde ja tema perekond elasid mõne aja Muuga karjamõisas Ädiveres, kus isa töötas kupjana, kui nend aidamehekorter Muugas valimis, siis Muuga mõisa aidameheks. Muuga mõisast saigi Vilde kasvukodu, seal veetis ta oma lapsepõlve, oma koolivaheajad kuni 1880. aastani, mil ta vanemad Tallinnasse kolisid. Vildele läksid väga hinge isa kannatused mõisateenijana, sellest innustus ta kirjutama novelli ,,Kupja-Kaarli adjustaadid" (truu mõisateenija tänamatu saatus). Vilde lapsepõlv oli üldiselt muretu mõisateenijate lapsed mängisid alati koos suurtel mõisaaladel. Ainus ebakõla seisnes
Suuremad aidad olid mitmeruumilised, igas ruumis hoiti eri liiki vilja ja sinna viis väljast eraldi uks. Sageli oli pikkade aitade esiküljel võlvkaarestikuga või sammastele toetud lai ulualune. Vilja laenati neist varakevadest peale kindlatel magasipäevadel. Peamiselt kasutati laenatud vilja külviks. Kõik laenud tuli sügisel pärast viljakoristust teatava protsendiga tagastada. Magasiaitade tööd korraldasid talupojad ise, laenutajaks aidameheks oli tavaliselt mõni aus ja rikkam peremees, kes selle töö eest tasu ei saanud. Mõõdunõudeks olid rautatud servadega setverikud ja karnitsad, laenude ja nende tagastamise arvestust peeti pügalatega magasipulkadel, millest üks pool jäi aita, teine laenaja kätte. Alles 19.saj teisel poolel hakati arvestust pidama kirjalikult, magasiniraamatus. Sellal vähenes ka vilja laenamise vajadus ja sageli müüdi vili ära, saadud
Tema loomingu paremik --ajaloolised jutustused ja ennekõke jutustus «Tasuja» -- on avaldanud suurt üiskondlikku mõu mitte ainult esmakordse ilmumise ajal, vaid on sälitanud oma tätsuse ka hilisemate aastakünete pö ordelistes südmustes ja leidnud kindla koha meie kirjanduse klassikalises päandis. Eduard Bornhöe (kodanikunimega Brunberg) on südinud 17. veebruaril 1862. a. Rakvere läedal väkeses Kullaaru mõsas, kus ta isa Jaan oli aidameheks. Mõi aasta hiljem siirdus perekond Inju mõsa. Seal oli isa algul samuti mõsa aidameheks, kuid vastuolude tõtu mõsnikuga lahkus aasta päast lõlikult mõsateenistusest, hakates kohaliku küakooli õetajaks ja vallakirjutajaks. Baltimail toimus üeminek kapitalismile preisi teed mö oda, jäkjäguliste reformide kaudu, rohkete feo-daal-päisorjusliku korra jä anuste sälitamise tingimusis. See vastas balti-saksa mõsnike huvidele, kes pü udsid paratamatut
annaabi.ee 
