Nende korterite maksumus on umbes 45 franki kuus. Neljandal korrusel asub pööning pesu kuivatamiseks ning 2 katusekambrit, mis on köögitüdruku ja jooksupoisi kasutuses. Iga korruse viit väikeseruudulist akent ehivad varbkardinad. Maja otsmises seinas on kaks akent, varustatud alumisel korrusel raudlattidest võrega. Hoone õuel on põrsad, kanad ja kodujänesed ning isegi puukuur. Pansioni fassaad on aiakese poole; maja moodustab täisnurga NeuveSainteGenevieve tänavaga, kust näete vaid tema otsmist seina. Värava külge on kinnitatud silt: Vauguer' maja ja allpool Perekondlik pansion mõlemast soost isikuile ja teistele. Pansionaadis võte ennast turvaliselt tunda, sest öö tulekul asendatakse maja võreuks kinnisega! Rikkamad pansionärid võivad nautida tassi kohvi pärnade varju paigutatud rohelise ümara
siin kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre. Muretuimgi inimene hakkab siin nukrutsema nagu kõik möödaminejadki; vankrimürin saab siin sündmuseks, majad on mornid, müürid lõhnavad vangla järgi. Äraeksinud pariisla- ne näeb siin ainult perekondlikke pansione ning koole, viletsust või igavust, surmasuus vaakuvat vanadust, rõõmsat noorust, kes on sunnitud töötama. Ükski kvartal Pariisis pole hirmsam ning, kinnitame seda, tundmatum. Pansioni fassaad on aiakese poole. Maja moodustab täisnurga Neuve-Sainte-Geneviève'i tänavaga, kust näete vaid tema otsmist seina. Piki seda fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane jalgtee, ääristatud geraaniumide, oleandrite ja granaatpuudega, mis on istutatud suurtesse sinivalgetesse vaasidesse. Sellele jalgteele pääseb väravast, kuhu kinnitatud silt, millelt võib lugeda: ,,Vauquer'maja Perekondlikpansion mõlemastsoostisikuile ja teistele.
ROMAANI "Isa Goriot" ANALÜÜS 1.Romaan algab täpse ajalise määratlusega. Millal? 1819. aastal. 2. Tegevuspaik: proua Vauquer pansion. a) kirjelda seda miljööd, too näiteid teosest. Asub Neuve-Sainte-Genevieve'I tänava lõpus. Kolm korrust. Pansioni fassaad on aiakese poole. Piki fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane jalgtee. Muretuimgi inimene hakkab seal nukrutsema. Majad on mornid ja müürid lõhnavad vangla järgi. Ükski kvartal pole hirmsam ja tundmatum. Kolmekorruseline fassaad ühes mansardkorrusega on ehitatud liivakivist ja õle võõbatud jõleda kollase värviga. Hoone tagaon umbes kahekümne jala laiune õu, kus elavad põrsad, kanad ja kodujänesed. Alumine korus koosneb esimesest ruumist, millest hoovab pansionihõngu
hiilanud veel kõrges vanuses, kui ta jutustanud Viljandimaast ja oma noorpõlvest. Ta suri Unikülas 7. jaanuaril 1881, tema mehe elu oli katkenud juba 26. veebruaril 1868.aastal. Mõlemad on maetud Laatre 1. kalmistule, kus nende kalmud on paraku unustatud. Luuletaja kodukoha ümbrus on maaliline. Eriti kaunis oli koolimaja ümbrus oma suure aiaga, mis kevadeti õitses. Selle kohta ütleb laulik oma luuletuses "Vaimus vanemate ja venna hauakünkal: Mu isa aiakese asutas, Kus ema hoolsalt oli töötamas. Seal vaatas tiigikene põõsastest, ei kao ta mu vaimusilma eest. Ma näen, kuis... viljapuudes töötab mesilind. Tiigikene, mis olevat õhutanud luuletajat laulukese "Vee peal" ("Kiigu, mu paadike...) loomisele, on püsinud tänaseni. Kirjaniku isa loodud viljapuuaed hävis lõplikult 1939.aasta külmade ajal. Küll aga on tee ääres kaks mändi, mis olevat kirjaniku isa Jakob Kuhlbarsi istutatud. Luuletaja Friedrich Karl Johann oli oma vanemate
annaabi.ee 
