ahvile, kui inimesele. Ta liikus kohmakalt kahel jalal, vahel oma pikkadele rippuvatele kätele toetades. Ahvinimene (Australopiteekus) Ahvinimese aju oli tunduvalt suurem, kui ahvil, kuid palju väiksem, kui inimesel. Ta ei osanud rääkida ja tal puudusid ahvile omased teravad kihvad. Ahvinimene oli võimeline kasutama tööriistadeks ainult üksikuid kive. Ta oli tunduvalt nõrgem, kui teised ahvlased ja seega on ahvinimeste luid leitud koobastest, kus nad mitte ei elanud, vaid olid pigem ära söödud mõne kiskja poolt. Osavinimene (Homo habilis) Ligikaudu 2,5 miljonit aastat tagasi hakkas kasutama tööriistu osavinimene. Ta tegeles ja toitus enamasti korilusest, kuid tegeles ka juba küttimisega. Osavinimene ei osanud veel kõnelda, kuid kasutas sellegi poolest žeste ja häälitsusi, millel olid omad teatud tähendused.
Inimese kujunemine Inimese otsesed eelkäijad olid inimahvlased, kes asusid elama lagedale maastikule ning hakkasid kõndi-ma kahel jalal. Peaaju arenedes kujunes sellisest olendist australopiteekus ehk lõunaahvlane (5-2 mln aastat tagasi), kes osutus esimeseks lüliks inimahvide ja ahvinimeste vahel. Australopiteekus on seega esimene hominiid (inimlane). Australopiteekuste luid on leitud vaidAafrikast. Nad olid alla 1,5 m pi-kad, nende aju oli ahvide omast veidi rohkem arenenud. Australopiteekused sõid taimetoidu kõrval ka liha (olid arvatavasti raipesööjad). Umbes 2,5 miljoni aasta eest kujunes Ida-Aafrikas ühest australopiteekuste liigist Homo habilis ehkosavinimene, kes oskas valmistada lihtsaid kivist tööriistu (ühest otsast teritatud ovaalseid umbes rusika-suurusi kive)
võõritatud pilguga, tema käitumise ja suhtlemise laboratoorne analüüs. Mõistagi on tulemus naljakas – inimloom ongi üks pentsik olevus, kelle elu saab hõlpsalt taandada söömisele ja sigitamisele, kõik muu on vaid tsiviliseerumisprotsessi käigus ehitatud keeruline pealisehitus.“ Ning tõesti, lähtudes kas või antropoloogia definitsioonist (teadus inimese rassilistest, soolistest, vanuselistest jt. iseärasustest, samuti inimese ning ahvinimeste tekkest, põlvnemisest ja süstemaatikast) ning mõeldes oma „LIVH“ kogemuse peale, pole keeruline märgata lavastuse nn antropoloogilist performatiivsust, mille uurimiseks lavastus rohkelt ainest pakub. Kokkuvõtlikult saab Linda Kaljundi artikli kohta öelda, et tänuväärne on see, et tegemist on kaasaega vägagi arvestava käsitlusega ning kuigi autor ei keskendu siin niivõrd teatrile, pakuvad mainitud teooriad siiski võimalusi rakendamiseks ka teatriuurimises, aidates
Blok; futurism V. Majakovski; imazism Th.S. Eliot; sürrealism F.G. Lorca; akmeism A. Ahmatova). Vastused: · Etnograafia- kirjeldab rahvuseid ja nende kultuuri, aga ka kombestikku, tavasid jms · Etnoloogia- teadusharu, mis uurib maailma rahvaid, nende kultuurilisi iseärasusi ja kultuuriloolisi suhteid, võrdlev kultuuriteadus · Antropoloogia - teadus inimese rassilistest, soolistest, vanuselistest jt. iseärasustest, samuti inimese ning ahvinimeste tekkest ja põlvnemiset Raskused müütide uurimisel: Uurija maailmapilt erineb uuritavate maailmas-olemise kogemusest ja uuritavast oleluskontekstist; uurija ja uuritava vahel on kultuuriline lõhe. Müüdid on läbi aegade edasi kandunud suust-suhu ja selle pärast ka palju muutunud. 2) Akmeism- 20. sajandi vene kirjandusvool, mis taotles luule vabastamist sümbolistlikust müstikast ja abstraktsusest, pöördudes reaalse elu ja maiste asjade poole.
annaabi.ee 
