pettuste abil või - mis kõige lihtsam - röövida panka. Viimane võimalus langeb enamasti ära, kuna tänapäevased turvaelemendid on niivõrd täiuslikud, et säärase kuriteo sooritamisel karistuseta ei pääse. Vaadeldes aga kaht teist varianti, tekib küsimus: kas on mõtet rügada vähese raha eest, kui on võimalik teenida rohkem, seejuures väiksema vaevaga? Asetades inimese dilemma ette, on nii mõnigi kas sunnitud või ahvatletud tegema paratamatult valiku, mis on talle endalegi väär ning vastuvõetamatu.Ammu on teada liigkasuvõtmine, mida nüüdisajal kutsutakse palju peenema nimetusega - korruptsioon. Raha teenimiseks on väga paljud inimesed valmis loobuma oma põhimõtetest. Vähesel määral on seesuguseid, kes pärast pikka siseheitlust otsustavad moraali kasuks ega kasuta oma mõju ja võimalusi kurjasti. Tihti unustatakse, õigemini
sammun samu teid, mida mööda jooksid halvad poisid. Tajun tihti õhus kurjust ja õelust, kuid hingates seda mürki, tunnen, kuidas mu lootused ja armastus närtsivad ning asenduvad vihaga. Kuigi Faust mängis tulega, ei süttinud tema hing ega meel, sest ta oli loomuselt hea inimene, kes oskas armastada. Mees leiab oma elu mõtte igivanana ning mõistab, et inimese ülim eesmärk on töötada kogu inimkonna hüvanguks. Asetades inimese dilemma ette, on nii mõnigi, kes on sunnitud või ahvatletud tegema valiku, mis talle endalegi võib väär tunduda. Inimesed sooritavad alatasa õilsate eesmärkide nimel ebamoraalseid tegusid. Fjodor Dostojevski romaanis "Kuritöö ja karistus" tapab noor üliõpilane Raskolnikov õilsal eesmärgil jõleda liigkasuvõtja ning ka mõrva tunnistaja. Noormees arvab, et ühe "kohutava maailma" elaniku tapmine on noortele ja andekatele heategu. Edaspidi tahab ta elada ausat ning vooruslikku elu, töötada meeletult, loota, et
ning talle on loomupärane juhtida ja käskida, surelikule aga alluda, siis on kehale kohane kiiresti hävida, hing on aga hävinematu, kuna ta on midagi jumalavormset. Sokratese arvates lahkuvad filosoofide hinged õnnelikult, sest siis on nad vabaks saanud ekslamisest, himudest, hirmudest, rumalusest ja muust inimlikust. Selline hing on vältinud igasugust ühtsusest kehaga ning ei võta kehalt midagi kaasa. Kui hing on olnud kehaga kogu aeg seotud, seda teeninud ja ahvatletud olnud, siis eraldub ta kehast määrdunult ja räpaselt, sest miski peale kehalise ei näi talle tõeline. Seda, mis on silmile nähtamatu, ent filosoofiaga mõteldav, on ta aga harjunud kartma ja vihkama. Sokratese arvates aheldatakse sellised hinged näiteks eesliteks. Kas hing võib hävida, sest ta on mingit viisi harmoonia, hing aga kulutab ära palju kehasid ja sureb ka ise lõpuks? Harmoonia on kokkupandud asi, hing aga on harmoonia, mis tekib pingule tõmmatud kehast
Siiski on enesemääramise printsiip nüüdseks küllalt juurdunud. Mis tahes piirangud raviga nõustumise või mittenõustumise õigusele on kadumas. Teerajajaks antud vallas oli Austraalia Victoria osariigi 1988. aasta raviseadus. Selle kohaselt võib patsient keelduda ravist kas üldistel või spetsiifilistel põhjustel, kui ta on oma soovi ka kirjalikult kinnitanud. Vastava kirjaliku tahteavalduse võib koostada vähemalt 18-aastane isik, keda selleks ei ahvatletud ega sunnitud ja keda oli täielikult informeeritud ravist keeldumise tagajärgedest. Victoria seaduses ei tehta mingit vahet terminaalsete ja teiste haiguste vahel. Ravist keeldumise õigust pole piiratud ei riigi ega kolmandate isikute huvidest lähtuvalt. Näiteks kui ema ei anna nõusolekut keisrilõikeks, siis loote huvides ei saa Victoria meditsiinipraktikas sellist operatsiooni ka ette võtta. Kõnealune 1988. aasta
annaabi.ee 
