Siinkohal on ka tähtis mõista, et Aristoteles pidas riiklike huvisid alati tähtsamateks üksikisiku huvidest. Aristotelese järgi on kõik loomutäiuse liigid koondunud õigluses. Sellest võib järeldada, et inimesed kes käituvad väärikalt, on kõrge moraalitunnetusega, ausad, haritud ja kelle eesmärgiks olev hüve ei ole midagi labast, nagu lihtsalt elu nautimine või raha raiskamine, ongi ühtlasi ka õiglased inimesed. Ebaõiglaseks inimeseks peab ta seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest ja õiglaseks seda, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Aristoteles on seisukohal, et kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis järelikult on ka kõik seaduslik ühtlasi õiglane, sest seadusandlusega määratletud asjad on seaduslikud ja need on ka kõik õiglased. Minu arvates on see lihtsustatud käsitlus õigusloome ja õigluse seosest. Tundub, et siin ei ole arvestatud sellega (ja ehk oli see tollele
V RAAMAT: „Õiglusest“ Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb. - Õiglus on inimesest sõltuv. - „Sageli tuntakse ära vastupidine seadumus vastandi kaudu- kui hea seadumus on nähtav, muutub nähtavaks ka halb seadumus“. Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolijat inimest, seega on selge, et õiglane on see kes allub seadustele ning on võrdsuse austaja. Aristoteles lähtub seisukohast, et seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad ühist kasu kõikidele. Võrduse põhimõte mahub alati seaduslikkuse mahu alla, kuid mitte vastupidi. Kas igasugune õigus saab olla alati õiglane? - Aristoteles leiab, et saab Õiglaseks saab nimetada seda, mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi.
Tundub, et õiglust ja ebaõiglust võib mõista mitmes tähenduses, aga kuna nad on teineteisele lähedased, ei torka nende tähenduste kattumine silma ega ole nii märgatav, kui kaugete mõistete puhul (välisest vormist tulenevalt on erinevus ju suur): näiteks kutsutakse ühesuguse nimega -- võti -- seda, mis käib loomade rangluu kohta ja millega ust lukustatakse165. Seega võib ka inimest mitmes eri tähenduses ebaõiglaseks nimetada. Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat166 inimest, seega on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat -- ebaõiglaseks. Kuna aga ebaõiglane inimene on ahnitseja, seostub ta hüvedega -- küll mitte kõigiga, vaid nendega, millest sõltub hea või halb õnn, mis üldiselt võetuna on küll alati head, üksikjuhul aga mitte alati
" (NE 4.3 1996:82) Raamat 5 õiglus ja ebaõiglus · Nii nagu suur eneseväärikus on individuaalse moraalivooruse tipp, õiglus on riigi vaatenurgast moraalivoorustest tipp. Õiglus on see, mis toodab õnne poliitilisele kogukonnale, seetõttu samastub seaduskuulekusega. Sest seadused reguleerivad igat inimtegevuse ala ning nende eesmärgiks on polise ühine hüve. "Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest, see aga on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat ebaõiglaseks." (NE 5.1. 1996:98) ,,Kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis ilmselt ka kõik seaduslik on ühtlasi õiglane..." (NE 1996:98) · Õiglus loob ja säilitab õnne
annaabi.ee 
