märgates ja lapsi kuulates. Saladuse ilmsiks toomise abil on võimalik rohujuuretasandil alustada ennetusprotsessi, rääkides seksuaalsest väärkohtlemisest, kuidas kaitsta lapsi ja takistada väärkohtlejatel laste juurde pääseda. Rootsis tehtud uurimusest selgus, et pedofiilid otsivad mõnikord abi. Näiteks Rootsi karistusasutustes, mis teraapiat pakuvad, eitavad ahistajad algselt sageli oma kuritegusid. Paljudes kurjategijates tundub eksisteerivat konflikt eitamise ja vajaduse vahel kõneleda ja saada abi. Kuid isegi kui ahistajad ise ei soovi teraapiat ja isegi kui mõned ahistajad, kes teraapiat saavad, võivad langeda tagasi kuritegevusse, on laste nimel oluline, et nendele pakutaks kvalifitseeritudhooldust ja ravi nende vangistuse ajal. Üheks tõhusamaks raviks peetakse pedofiilide keemilist kastratsiooni. Termini
solvav, ähvardav. Lisaks veel juhul kui arvuti on varastatud, millest tuleb kindlasti teavitada politseid. Virtuaalmaailmas peituvad ka omad ohud, seega tuleb eriti ettevaatlik olla. Virtuaalse identiteedi taga võib peituda ükskõik kes. Suureks ohuks on virtuaalmaailm lapsele, kes on kergesti mõjutatav ja rünnatavaid sihtrühmi. Lapsed on loomult kergeusklikud, kogenematud ning info vastuvõtmisel pealiskaudsed. Eelkõige on lastele ohuks pedofiilid või ahistajad, kes teesklevad end teismelisteks ning soovivad lastega suhelda. Pedofiil on isik, kes kasutab arvutit oma normist hälbivat seksuaalset kirge rahuldada. Otsitakse ohvrit, kes on naiivne ning nõustub Internetis tutvutud isikuga kohtuma, millel võivad olla kurvad tagajärjed. Teatavasti meedias on kajastatud pedofiilia või ahistaja kätte sattunud lastest. 12
üritatud suguakti ebaloomulikul viisil, ning 3% väidab otsese vägistamiskogemuse olemasolu. Uuringust selgus, et suurem osa seksuaalse väärkohtlemise juhtudest koondub kõige hilisemasse aega -- vanusesse 16 ja enam. Suhteliselt vähem on noortega midagi sellist juhtunud vanuses 1315 eluaastat ning kõige harvemini vanuses alla 13 aasta. Seksuaalne ahistaja on enamasti meessoost, vaid 1/7 juhtudest on märgitud, et see on olnud naissoost. Tüdrukute väitel on ahistajad olnud enamasti neist vanemad, poiste puhul aga ulatub omaealiste osakaal pooleni kõikidest juhtudest. Kui poisid on märkinud väärkohtlejatena enam-vähem võrdselt nii võõraid kui tuttavaid, siis tüdrukute puhul on ülekaalus võõrad. Tallinna Laste Tugikeskus viis aastal 2000 läbi väärkohtlemisalase uurimuse Tallinna 1416. aastaste kooliõpilaste seas, mille käigus saadi tagasi 2006 ankeeti. Anketeeritud kooliõpilase uurimuse tulemuste kohaselt on lastest 4,4
meessoost, hülgav vanem on sageli ema. Enam kui 90% hülgajatest ei ole vaimsete häiretega ega oma ka kuritegelikku tausta. Paljud on lihtsalt üksikud, õnnetud, vihased ja stressis; neil on vahel ka terviseprobleemid, mis vähendab nende võimet lasteega tegeleda. Ahistamine võib olla katse saadad oma elu kontrolli alla, demonstreerides jõudu lapse kallal. Ahistajad tihtilugu vihkavad endid selle eest, mida nad teevad, kui on võimetud seda lõpetama. Neid on arvatavasti lapsepõlves halvasti 222 koheldud ja nad on pettunud oma vanemates. Olles ilma jäetud heast vanemlikust hoolitsusest, ei oska nad oma lastele head vanemad olla. Näiteks ei tea nad tihtilugu, mida teha, kui laps nutab, ja kaotavad tihtilugu kontrolli, kui nad ei suuda panna last oma tahtmist mööda käituma
annaabi.ee 
