Loomingulistest kõrgtasemest annavad tunnistust Underi neli järjestikust luuleraamatut aastail 1927-1930, eriti kaks esimest: ,,Hääl varjust" ja ,, Rõõm ühest ilusast päevast." Nende teema ja häälestus on erinevad, lausa vastandlikud. Mure ja rõõm, inimhinge öö- ja päevapool, maailmavalu ning elujõud- niisgused on kahe luulekogu tundepoolused. Koguga ,,Hääl varjust" asub luuletaja otsekui kõrvaltvaataja rolli ning laseb kõnelda kujutatul endal. Esile tõusevad agulivaated. Eriti meeldib mulle sellest luulekogust luuletus ,,Agulis", kus Under kasutab üldistusjõulisi pilte inimeste kaotatud või umbejooksnud elust. Lugedes tuli silme ette kirjeldatud agul ning teda ennast seal elamas. Kuna ta on sündinud Tallinna ühes agulis, siis olen üsna veendunud, et luuletus võis rääkida sealsest agulielust. Kohe hakkasin otsima sarnasusi tänapäevaga ning luuletuses kirjeldatud elu elavad siiani uskumatult paljud inimesed üle terve maailma
Underi luules esineb korduvalt Piibli motiive. Näiteks luuletuses Verivalla, meenutab põrgut ja lõpeb kujundiga taevastest inglitest, kelle valged tiivad on maa pealt tulvavast verest roosaks värvunud. Under mõistab, et usk Jumalasse võib anda inimesele elulootust. Kõrgaeg. 1927-1930aastal annavad kõrgtasemest tunnistust luuleraamatud: Hääl varjust ja Rõõm ühest ilusast päevast. Nende teemad on erinevad, mure ja rõõm. Hääl varjust(1927)- realistlik, esile tõusevad agulivaated, sisemonoloogid (kõnelused enesega). Korduvad hirm, mure, eluvaev, ummikutunne. Rõõm ühest ilusast päevas(1928)- on esil inimese sisemaailma teine pool-elujaatavad tungid ning loomulik elurõõm. Palju loodust jällegi. Tema ballaadiloomingu kogu: Õnnevarjutus(1929). Underi ballaadid on dramaatilised. Läbiv teema on armastuse ja õnne võimalikkus. Enamasti armastus puruneb ja õnn kaob. Armastus on nii jõud kui
Luules esineb tihti Piibli motiive("Verivalla"). Under mõisatb , et uks jumalasse ja kristlik headus võivad anda inimesele elulootust. ("Ma elan") Loomingulisest kõrgtasemest annavad tunnistust tema järgmised neli luuleraamatut. "Hääl varjust"(1927) ja "Rõõm ühest ilusast päevast"(1928) - on vastandlikud, mure ja rõõm , inimhinge öö-ja päevapool. "Hääl varjust" - 1)realistliku kujundlikkusega elupildid. Asub otsekui kõrvalvaataja positsiooni. Esile tõusevad agulivaated( "Agulis" , "Vaeste patuste tänaval"). Aguliteema on iselaadne - kujundlik, üliinimlik, lüürikaomane.2) sisemonoloogid, sisevaatused, kõnelused endaga.Korduvad hirm,mure, eluvaev,ummikutunne.("Ahastaja" , "Vaev"). "Rõõm ühest ilusast päevast" - esil inimese sisemaailma teine pool - elujaatavad tungid nig loomulik elurõõm.Ühtekuuluvustunne loodusega.("Raismik.Mets"). "Õnnevarjutus"(1929) - luule on mitmekülgne,psühholoogilinem müütiline lähenemine, ballaadiloomingu kogu
madalaid puitelamuid ehitama ja tekkisid esimesed tänavad. Kuni II maailmasõjani pidevalt tihenenud hoonestus koondus eelkõige tänavate äärde, kvartalite sees säilisid suured aiamaad. Nõukogude ajal muutus hoonestus põlengute läbi suhteliselt hõredamaks, hakates taas tihenema uute elamutega alles viimasel kümnendil. Olles läbi aegade vastanud kõige paremini inimeste ettekujutusele vaesest agulist (vt. kas või Johannes Pääsukese kuulsad agulivaated 20. sajandi algusest), on seda hõngu seal veel tänagi. Kuid selle kõrval on mitmeid huvitavaid mentaalseid kihistusi: boheemlaslik tudengielu, kunstnikud ja muusikud, kes põlgavad väikekodanlikke raame, vaba vaim, mis loob ja lehvitab jne. Supilinna puitelamud on sama mitmekesised kui inimesed nende sees või hoiakud selle linnaosa suhtes väljaspool seda. Piirkonnast leiab mõned tüüpfassaadide ajastu näited – tõsi küll, kõige väiksemad ja tagasihoidlikumad n.ö
annaabi.ee 
