põhinevas jutustuses "Kevade" I-II (1912-13); sellest kasvas hiljem seiklus- vesteline Tootsilugude-sari. Menukad olid ka varased realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapää", "Ärimehed"). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Soo" jt.). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa, melodramaatilise põhikoega moraali- ja karskustemaatilised jutustused ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust. ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja, lastenäidendeid ja -jutte, följetone ja tõlkeid vene keelest. Oskar Luts suri Tartus 23. märtsil 1953. a. Oskar Lutsu majamuuseum (avatud 1964. a.), hauamonument (1954, M. Saks ja E. taniloo) ja mälestussammas (1987, A. Rimm) asuvad Tartus; kihelkonnakoolimuuseum Palamusel avati 1987. a. EE Pärast seda, kui Oskar Luts oli Tartust apteegiteenistusest lahkunud ja vanematekodus Rakkes oma "Kevade" I kirjutamist alustanud, siirdus ta 1908. a.
luulekogu tundepoolused. Koguga ,,Hääl varjust" asub luuletaja otsekui kõrvaltvaataja rolli ning laseb kõnelda kujutatul endal. Esile tõusevad agulivaated. Eriti meeldib mulle sellest luulekogust luuletus ,,Agulis", kus Under kasutab üldistusjõulisi pilte inimeste kaotatud või umbejooksnud elust. Lugedes tuli silme ette kirjeldatud agul ning teda ennast seal elamas. Kuna ta on sündinud Tallinna ühes agulis, siis olen üsna veendunud, et luuletus võis rääkida sealsest agulielust. Kohe hakkasin otsima sarnasusi tänapäevaga ning luuletuses kirjeldatud elu elavad siiani uskumatult paljud inimesed üle terve maailma. Kõige rohkem kõnetasid mind järgmised värsiread aguli raskest elust: Tuul sisse poeb püksivärvlist ja- säärest Ja köhana suust Siis paukudes tungib kui maailma äärest: See poiss pole tõesti just mitte puust.
"Karavaan", 1920). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa: süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatilised moraali- ja karskuseteemalised jutustused ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrott", 1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934). Ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja (13 köidet, 19301941, sealhulgas "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932), rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte ("Nukitsamees" ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast Teist Maailmasõda jutustuse "Jüri
Oskar Luts avaldas mitu sama miljööd kujutavat sentimentaal-naturalistlikku linnaainelist romaani, mis on süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Väino Lehtmetsa noorpõlv" (1935). Melodramaatilise põhikoega moraali- ja karskusteemalised jutustused "Iiling" (1924), "Olga Nukrus" (1926), "Udu" (1928) "Pankrott" (1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust "Tagahoovis" (1933) "Vaikne nurgake" (1934). Neis kõigis olid kesksel kohal saatusega leppimise meeleolud kangelase nurjunud taotluste taustal. Omaaegne kriitika heitis autorile ette romaanide lõtva kompositsooni ning orienteerumist vähenõudlikule, laiale lugejaskonnale. Ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja, milles on kokku 13 köidet., (1930 1941), näiteks: "Vanad teerajad" (1930), "Talvised leed" ja "Läbi tuule ja vee" (1931)
annaabi.ee 
