Luuletama hakkas koolipõlves. On Eesti sonetimeister, luulekogu "Sonetid"- shokeeris lugejaid, kirjeldas julgelt kirge,iha,armastuse füüsilist poolt,naise keha ilu. Kirj ka loodust,mis nagu elustub ja hõõgub armastajate kirega kaasa. Tema elurõõm ja naudingutele avatus mõjusid tollasele lugejale ebamoraalsena. 1920.ndatel muutus luule temaatika tõsisemaks, algul kirjutas sõjavastaseid luuletusi,hiljem ühiskondlikest probleemidest,kujutab suurlinna masendavat keskkonda,aguleid- neid teemasid kajastab luulekogu "Hääl varjust". Under on ka Eesti ballaadimeister- sai ainest rahvaluulest, piiblist, oma fantaasiast. Kuj oskuslikult tegelaste hingeelu. Põhiteema ballaadides-inimese õnneotsingud,millele saab takistuseks nende enda või lähedaste inimlikud eksimused. Ballaad "Lapse hukkaja" räägib vallasemast, kes hukkab oma vastsündinud, põhjused-sotsiaalne hukkamõist. Vallasema tunneb pärast suurt süütunnet,uputab ka enda meelte segaduses
Tema sonett on hea sõnastusega ja vormilt täiuslik. Kirjutas itaalia sonetti (4+4+3+3). Hiljem hakkas kirjutama tõsisematel teemadel, 1920ndate algul sõjast ja vägivallast (oli vastane) ja sõja hävitavast mõjust ("Verivalla" kogu). 1917 ilmus luulekogu "Hääl varjust"-see räägib vastest,murest,ängistusest,tunneb kaasa kehvades oludes kasvavaile lastele (, kel pole eduks võimalusi) ja teisele, kes end hüljatuna tunnevad. Põhiliselt kujutab suurlinna ja aguleid. Under on tähtis ka kui Eesti ballaadimeister. Ta sai ballaadideks ainestikku rahvaluulest (muistendid), Piiblist ja oma fantaasiast. Kujutab ballaadides väga hästi peategelase hingeelu ja mõtteid. Põhiteema on õnnetu armastus ja selle mõju inimese elule. Kujutab õnne otsinguid, millele saavad takistuseks inimeste eksimused või iseloomuvead. Nt ballad "Lapsehukkaja" räägib vallasemast, kes hukkab oma vastsündinud lapse uputamise läbi ning süümepiinade tulemusel uputab ja iseend
Düreriga4. Düreri-vaimustus kajastub selgelt Viiralti 1920.1921. aasta pliiatsijoonistustes, milles valitseb isemeelselt sõlmilise joone stiihia. Ühtaegu on ses joones täpset vormi- ja karakteritunnetust. Vanameisterlikku võlu ananvad Viiralti joonistustele detailikordused põhikujundiga ühel lehel. Sageli on neiks käed, mille ,,kõnet" Viiralt peenelt tajus. Viiralti huvikeskmes on inimene, ent palju joonistab ta neil aastail ka maastikku, iseäranis armetuid Tartu aguleid, Emajõge lotjadega, Tartu turgu hobuste ja talumeestega. Sageli said koloreeritud pliiatsietüüdid aluseks viimistlematutele kompositsioonidele akvarellis või tusijoonistuses ning estampidele. Ado Vabbe5 linoollõikemappide eeskujul tegid 1920. aastal analoogilisi mappe ka mitmed ,,Pallase" õpilased, sealhulgas Viiralt. Tema rohketest linoolõigetest läks mappi selle lõplikul kujul kaheksa tugevamat tööd. Nende kõrval sünnib teisigi märkimisväärseid töid (nt
stseene talurahva elust. Paljud baltisaksa kunstnikud viljelesid varajast nn. biidermeierlikku realismi. Ida Preisimaalt tuli Georg Friedrich Schlater, kes asutas 1832. aastal Tartus litograafiatöökoja ning avaldas selles tehnikas mitmeid sarju, mis kujutavad Eesti, eriti Tartu ja selle lähiümbruse vaateid täpses, aga lüürilises laadis. Carl Friedrich Christian Buddeus (1775 1864) joonistas Tallinna vanalinna ja aguleid mahlaselt ja maaliliselt, aga väga tõetruult. Kolm Eestist pärit kunstnikku said Düsseldorfi Akadeemia professoriteks. Kuulsaim neist oli Järva Jaani pastori poeg Eduard Karl Franz von Gebhardt (1838 1925), kes jutustas oma tingliku, tuima hallikaspruuni koloriitidega piltides rahvalähedast luterlust. Vene ja saksa kunsti sidepidajana tegutses Kuresaares sündinud maastikumaalija Eugen Gustav
annaabi.ee 
