kooperatiivne protsess Valkude denaturatsioon ja renaturatsioon Denatureerivad faktorid 1. Temperatuur. Termiline denaturatsioon on kooperatiivne. Muna keetmine 2. pH HCl maos 3. Detergendid 4. Kaotroopsed ühendid (Guanidiinium ioon, karbamiid) Väiksemad valgud denatureeruvad reeglina pöörduvalt Suuremad valgud kalduvad denatureerudes agregeeruma ja selline denaturatsioon on pöördumatu Valkude kokkupakkumise kineetika Levinthali paradoks: väikese valgu (ribonukleaas, 124 ah) puhul on võimalik ligikaudu 1050 erinevat konformatsiooni. Kui valk kulutaks iga konformatsiooni läbiproovimiseks 1013 sekundit, siis kuluks kõikide proovimiseks 1030 aastat. Tegelikult omandab ribonukleaas funktsionaalse ruumilise struktuuri vähem kui 1 minuti jooksul. Valkude kokkupakkumist uuritakse jälgides eelstatsionaarse faasi kineetikat.
2) Ühte katseklaasi lisasin 1 ml kontsentreeritud äädikhapet. 3) Kuumutasin mõlemaid katseklaase vesivannil ning jälgisin sademe tekkimist. 4) Katseklaasis, kuhu lisasin etaanhapet ei tekkinud sadet, teise tekkis. Tulemused: Katseklaasis, kus oli sees ainult munavalgulahus, toimus kuumutamisel väljasadestumine, sest sellise keskkonna pH väärtuse juures on valgu molekulis positiivsete ja negatiivsete laengute hulk võrdne. Sellest tingituna hakkavad valgumolekulid agregeeruma ja välja sadestuma. Teises katseklaasis, kuhu lisasin etaanhapet, sadet ei tekkinud, sest isoelektilisest täpist erineva pH väärtusega keskkonnas, antud juhul happelises keskkonnas, omandavad valgumolekulid ühesuguse laengu ja agregatsiooni ega väljasadestumist ei toimu. Valkude denatureerimisest tingitud väljasadestumine sõltub keskkonna pH-st. 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega Töö teoreetilised alused:
toimel, mis vähenevad ligikaudu võrdeliselt 1/R 2 kui R on osakeste vaheline kaugus. Nendel interaktsioonidel palju pikem ulatus kui üksikaatomite korral. Vastu töötavad näiteks kaitsev kile, samamärgilised laengud osakeste pinnal jne 10. Agregatiivne püsivus, koagulatsioon, koagulatsioonilävi ja selle arvutamine, Shultze-Hardy reegel. Agregatiivne püsivus väljendub osakeste otseses võimes säilitada dispergeerimisastet. Süsteem on alati valmis vähendama oma eripinda (s.t. agregeeruma). Seega peab kogu aeg olema seda takistav ületamatu potentsiaal. Selleks on agregatiivse püsivuse korral pinnalaeng (üks ja sama, siis tõukuvad) ja solvatatsioon (takistab kokkupuudet, võib ka olla laengute tõukumine). Peab ületama solvatatsioonienergia. Koagulatsioon on kolloidosakeste agregeerumine suuremateks osadeks. Sellele tavaliselt järgneb väljasadestumine.Koagulatsioonil on kaks staadiumi: 1)Varjatud staadiumis disp. aste väheneb, kuid suurenenud osakesed pole nähtavad
sademeks). Kineetiline püsivus väljendub osakeste ühtlases jaotuses dispersioonikeskkonnas. Püsivas lahuses toimub osakeste Browni liikumine, mille tagajärel koostis ühtlustub veel täiendavalt. Ühtlane jaotus võimaldab takistada agregeerumist, sest kokkupuudete arv on väiksem (nagu tükilise kolloidi korral). Agregatiivne püsivus väljendub osakeste otseses võimes säilitada dispergeerimisastet. Süsteem on alati valmis vähendama oma eripinda (s.t. agregeeruma). Seega peab kogu aeg olema seda takistav ületamatu potentsiaal. Selleks on agregatiivse püsivuse korral pinnalaeng (üks ja sama, siis tõukuvad) ja solvatatsioon (takistab kokkupuudet, võib ka olla laengute tõukumine). Peab ületama solvatatsioonienergia. Koagulatsioon Koagulatsioon on kolloidosakeste agregeerumine suuremateks osadeks. Sellele tavaliselt järgneb väljasadestumine. Koagulatsioonil on kaks staadiumi Varjatud staadiumis disp
regulaatorit RsmA. Kaks sRNA-d RsmY ja RsmZ seonduvad RsmA-ga ja takistavad 124 RsmA seondumist mRNA-dega (SD järjestusel või lähedal), millelt translatsiooni RsmA reguleerib. 14.6. Biofilmi maatriks Eksopolüsahhariidid on maatriksi peamine komponent. Paljude bakterite jaoks lausa hädavajalikud, et biofilmi moodustada. Kuigi polüsahhariid-miinus tüved on võimelised agregeeruma ning moodustama mikrokolooniaid, küpset biofilmi neil ei kujune. Polüsahhariidid moodustavad ka peamise kaitse peremehe rakkude, antibiootikumide ja antikehade eest. Eksopolüsahhariidid on tavaliselt pikad harunenud või harunemata ahelaga polümeerid, mille mass on 0,5-2 106 daltonit. Enamjaolt on heteropolüsahhariidid, kuid ka homopolüsahahriidid on levinud. Enim on uuritud P. aeruginosa alginaati, mis koosneb uroonhappe jääkidest. Pealegi pole alginaat põhiline ja tähtsaim
annaabi.ee 
