Religioon ja usklikud Euroopas elavatest inimestest on religiooniga seotud 84%, mis on küllaltki suur arv. Ka mina olen üks nendest, sest mind on noorena ristitud, kuid sellest hoolimata pean ma ennast agnostikuks, sest ma tõesti ju ei tea kas Jumal on olemas või mitte? Ateistiks ma ennast siiski ei pea. Maailmas on palju erinevaid religioone ja kõigil on erinevad arusaamad Jumalast. Mina pigem välistaks religiooni, sest selle nimel on nii paljud inimesed surma saanud ning inimestele on erinevaid uske peale surutud. Palju lihtsam oleks ju kui maailmas oleks ühtne religioon ja kõik usuksid ühte ja kindlasse asja/isikusse. Mina isiklikult ei pea religiooni
Taanlased räägivad taani keelt. Taanis elab umbes 5 miljonit taanlast. Taanlasi ja taani päritolu inimesi on maailmas kokku umbes 7 miljonit. Taanlasi elab arvukalt: Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Brasiilias, Norras, Austraalias, Saksamaal ja Rootsis. Taanlaste lähedased sugulasrahvad on rootslased, norralased, fäärlased ja islandlased. Ajaloolis-kultuuriliselt on taanlased valdavalt luterlik rahvas, kuigi 21. sajandi alguses peab üle poole taanlastest ennast ateistiks või agnostikuks. Taanlaste söök ja jook Taani on kuulus kui viljakas põllumajandusmaa. Eriti arenenud on Taanis karjakasvatus. Kasvatatakse lehmi, sigu, lambaid, kanu jt. Saadakse rohkesti piima, võid, juustu, liha, mune jm. Head saaki annavad teravilja-, kaunvilja- kasvatus ning aiandus. Geograafilise asendi tõttu püütakse rohkesti kala. Toiduainete valik on lai ning
Kui poleks hirmu surma ees, oleks inimkond ka tehnoloogiliselt tunduvalt vähem arenenud, kuna poleks mingit olulist põhjust kõike kiiresti leiutada me näeksime aega kui lõppematut vältust, mille jooksul kõike korda saata võib. Jumalategi küsimuses kaldun rohkem Epikuurlaste poole, kes väitsid, et jumalad võivad küll olemas olla, kuid nad ei loonud maailma, ning nad ei vaja inimkonna heakskiitu, seega pole neid mõtet ülistada. Pean end ise agnostikuks, sest usun kõiksusesse, kuid leian, et anda sellele kõiksusele nime pole võimalik. Kui peaksin otsustama, kumma filosoofia ma valiks, looksin ma hoopis mingisuguse kuldse kesktee mõlema filosoofia juures on ideid, mis mulle meeldivad, kuid leidub ka neid, millega ma absoluutselt nõus ei ole.
Minu maailmavaadet on väga oluliselt mõjutanud David Wilcocki kirjutised, eeskätt tema teos “Sünkroonsuse võti”, mis räägib tähendusrikastest kokkusattumustest, mida ei saa seletada põhjuslikkuse abil. Raamat käsitleb kogu universumit ning on pannud aluse minu nägemusele maailmast. Usun väga paljusse, mida autor välja toob, ent kas see on ka täielik tõde? Olenemata sellest, kas pean loetut tõeks, ei pruugi see siiski seda olla. Samas ei julge ma ennast agnostikuks nimetada. Tõepoolest, mittefenomenide kohta selguse saamine näib võimatuna, ent ma ei tahaks uskuda, et see seda üdini on. Kas maailmas leidub neid, kes teavad metafüüsilist tõde? Mina usun küll. On see absoluutne, suhteline või objektiivne? Kes teab. Samas teoses on ka teooriaid, mis on kujundanud minu seisukoha ettemääratuse ja vaba tahte küsimuses vahepealseks. Ma usun, et vaim, mis meie kehas on, on seal teatud
põhjendada ega tõestada. Me lihtsalt usume sellesse, millesse kogemus meid uskuma paneb ning see on igapäeva seisukohalt väga arukas: me usume, et tuli kõrvetab ning vesi värskendab, sest teistsugune arvamus põhjustaks liiga suuri kannatusi. Religioonikäsitus. Hume ei kuulutanud ennast kusagil ateistiks, kuigi tema arutlusi religiooni kohta tõlgendatakse sageli ateistlikuks. Tõenäoliselt oleks korrektsem nimetada Hume agnostikuks (kr. k. a- eitus gnosis- teadmine, tunnetus ehk see kes peab millegi teadasaamist või tunnetamist võimatuks) või skeptikuks, sest näitas ta, et Jumala olemasolu tõestamise katsed ei ole edukad olnud, aga ega see ei tähenda, et Jumalat ei ole. Hume kritiseeris kaht argumenti, mille abil on püütud tõestada Jumala olemasolu. Teleoloogilise argumendi kriitika. (meeldetuletuseks teleoloogiline ehk eesmärgipärane argument: 1) me täheldame maailmas korda ja plaanipärasust
silmaring avarduma. Kogu reisi vältel pani ta reisipäevikusse põhjalikult kirja erinevaid tähelepanekuid looduse kohta ning neile lisandusid juurde ka näidistena kaasa korjatud ohtrad mineraalid, kivistised ja zooloogilised esemed. Pikal tagasiteel üle Atlandi ookeani, hakkas teda vaevama antud kirjelduste põhjal aga küsimus, kas liigid ikka on püsivad... Nii tekkis tema kahtlus Looja loomingu suhtes ja pikapeale kaotas ta usu Jumalasse, muutudes agnostikuks. Juulis 1837 alustas ta põhjalike märkmete tegemist nimetuse On Transmutation Of Species all. 1838 loetud Thomas R. Malthiuse raamat ,,Essee rahvastikust" viis ta mõtetele, et kõikjal looduses toimuv olelusvõitlus ongi loodusliku valiku alus. Aastaks 1839 oli Darwinil liikide muutumise ja tekkimise teooria põhijooned olemas. Ta nimetas seda Muutustega põlvnemise teooriaks, kuid samas ta mõistis, et tal ei ole veel selle usutavaks esitamiseks vajalikke tõendeid
annaabi.ee 
